Väljasõit Tallinnast kl 08.30 Vene Kultuurikeskuse eest (Mere pst 5). Oma reisi alustame Juminda poolsaarega, mis on Põhja-Eesti suurim poolsaar ja kuulub tervenisti Lahemaa rahvusparki. Nõukogude ajal oli poolsaarel piirivalve poolt rangelt valvatud raketibaas. Juminda poolsaare neeme tipus peeti 1941 aasta augustis maailma ohvriterohkem merelahing. Kui Balti laevastikku Tallinnast Leningradi evakueeriti, oli sõjalaevade seas ka reisilaevu sunniviisil kaasa võetud Eesti ja Läti kodanikega. Paarisajalaevalist karavani pommitati lennukeilt, maalt tulistasid kahurid. Hukkunute arv võis olla kuni 25 000 inimest. Hukkus 52 laeva. Lahingu ohvritele püstitati esimene mälestuskivi 1972.
Esimese peatuse teeme Juminda poolsaare idarannikul asuvas Hara sadamas, mille rajas Nõukogude Liit allveelaevade demagnetiseerimise keskuseks. Selliseid sadamaid on maailmas väga vähe ja kui 1990-ndatel jäi territoorium tühjaks, rüüstati see peagi. Alates 2020 aastast on avatud nendes varemetes Hara Sadama sõjamuuseum. Võib endiselt ette kujutada, kuidas nende kaide vahele saabusid hiiglaslikud allveelaevad. Kuuleme kohalikult giidilt täpsemalt, kuidas metallist laevade demagnetiseerimine toimus ja kui karm oli selle koha valve ja turvameetmed.
Sõidame Viinistusse. Rootsist naasnud väliseestlane, ärimees ja kunstikoguja Jaan Manitski ostis 1998 aastal Viinistu kunagise kalurikolhoosi pankrotivara. 2002 aastal avas ta renoveeritud hoonetes erakunstimuuseumi. Täna on muuseumi saalides enam kui kuuesajast taiesest koosnev ekspositsioon Jaan Manitski rikkalikust kunstikogust, mis hõlmab Eesti kunstnike loomingut 19 sajandist kaasajani. Selle keskmes on baltisaksa kunstnike Düsseldorfi koolkond, Kõrgema Kunstikooli Pallas kunstnikud ja uuem eesti kunst. Kunstimuuseumi hoonekompleksi kõrval paikneb kaks tünngaleriid, milles eksponeeritakse külalisnäitusi – nii kujutava kunsti kui fotonäitusi. Omapärased tünnmajad olid algselt kalatööstuse tarvis paigaldatud veemahutid – konserveerimisel vajati palju vett, mis remonditi-uuendati ja mille väline piltki on visuaalselt nauditav. Lisaks rajas Manitski kolhoosi vanasse katlamajja kontserdisaali, asutas suveteatri ning ehitas restorani ja hotelli.
Käsmu kaptenite küla on tänapäeval populaarne suvituspaik ja ürituste toimumise koht. Küla keskosas on ehedad Käsmu kaubamärgid – valgeks värvitud majad, mille klaasverandadeni viib suviti lõhnavate floksidega ääristatud tee. Esimesed kirjalikud andmed Lahemaa rahvuspargis asuva Käsmu küla kohta pärinevad 1453 aastast. Aastatel 1884–1931 tegutses Käsmus merekool ja pea igas peres oli oma kapten või tüürimees ning seetõttu tunti Käsmut “kaptenite küla” nime all. Legendaarse kapteniküla ajaloost saab hea ülevaate Käsmu Meremuuseumist, mis asub 1993 aastast tsaariaegses piirivalvekordoni hoones. Võimalik külastada ka Käsmu tuletorni. Käsmu muuseum on eramuuseum, mis koosneb Aarne Vaigu kogust. Esimene laev ehitati Käsmus 1697 aastal. 19 sajandi teisel poolel osteti Soomest esimesed suured purjelaevad ja neid hakati ehitama ka kohapeal. 1891 aastal ehitati Käsmu tuletorn ja valmis laev Salme, mis ületas hiljem ookeani. Käsmu lahest sai Põhja-Eesti tähtsaim laevade talvitumispaik ja oli talvi, mil seal talvitus isegi kuni 70 laeva. Käsmu poolsaarel on huvipakkuv kivikülv ja suured rändrahnud, mida on näha nii sisemaal metsas kui ka rannas ja meres. Need on sinna kantud Soome ja Rootsi poolt tulnud viimase jääaja mandriliustikega.
1840 aastal algas Käsmus suvitamine, kui kindral Nikolai von Dellingshausen lasi just siia oma perekonnale suvemõisa rajada. Sellest ajast alates on Käsmut külastanud palju nimekaid kirjanikke, õppejõude, kunstnikke, nende seas Edmund Russow, Anastassija Tsvetajeva, Peter Ustinov, Romulus Tiitus, Igor Vsevolovski (maetud Käsmu), Nikolai Rakov, Ülo Vinter (maetud Käsmu), Arvo Pärt, Gustav Ernesaks.
Käsmu vaatamisväärsuste hulgas on Kabelimäel asuv Dellingshausenite kivikabel ja puukirik koos kirikaiaga. Käsmu kirikus on orelimeistri Johann Andreas Steini valmistatud ja Tallinnast Rootsi-Mihkli kirikust pärit orel, mis on üks Eesti vanimaid oreleid. Käsmu kalmistul on põlvitava naise figuuriga hauamonument (1937, autor Juhan Raudsepp), mida peetakse Eesti üheks kaunimaks hauamonumendiks. See on püstitatud kaugsõidukapteni Oskar Tiedemanni noorelt surnud tütre Signe mälestuseks. Kalmistule on maetud ka helilooja Ülo Vinter.
Sõit läbi Võsu. 1870 aastal avatud Paldiski-Peterburi raudtee avamine andis hoo Võsu kui kuurordi arengule, kui Venemaalt rongiga saabunud suvitajad hakkasid järjest enam külapildile tooni andma. Ilmselt köitis ka tol ajal kaugelt tulnud külastajaid siinne puhas mereõhk, valge rannaliiv ja kaunid männimetsad.
Hiline lõunasöök vana rookatuse ja eheda sisekujundusega Altja kõrtsis (lisatasu eest, ettetellimisel). Altja oli tuntud kui meremeeste ja laevaehitajate küla, kus tegeleti nii kaubaveo kui ka kalastamisega. Laevadega veeti küttepuid, kartulit, tsementi, telliseid, kive, kala ja vilja Soome, Peterburi ning Tallinna. Jalutame mööda vana külateed võrgukuuride juurde neemel. Siit avaneb kaunis vaade merele. Võrgukuuride lähedal näeme vees Suurkivi. Rannarahvas teab rääkida, et kui sisemaa elanikele tõid lapsi kured, siis Altja küla lapsed olevat selle kivi tagant veest toodud. Seetõttu on kivi ka Titekiviks kutsutud.
Kunstnik Elna Kaasiku aed ja ateljee. Elna Kaasiku loomingulises ajaloos on juba mitu aastakümmet tööd kangastelgedel. Tema interjööri- ja autorikangastes on traditsioon leidnud rakenduse kaasaegsetes disainilahendustes. Lisaks Eestis toimunud 31 isikunäitusele on tal need olnud veel Soomes, Rootsis, Taanis, Norras, Lätis ja Jaapanis. Elna Kaasikule on omistatud Aasta Tekstiilikunstniku tiitel (1999) ja ta on pälvinud Aasta Tekstiili preemia (2007) ning Kristjan Raua preemia (2000). Kui tekstiilikunstnik istub telgede taha, põimuvad vaipadeks tunded ja mõtted, mis loojal südames. Elna Kaasiku karged, tundlikud ja naiselikult jõulised teosed kõnelevad Eestist. Hingelauludest. Hõbemeri, ajalõimed ning seeliku- ja metsatriipudest triibukiri. See on kunstniku vaade Eestile. Elnaga kohtume tema maakodus Rutjal, mille rajas tema vanaisa, hoole ja armastusega arendasid tema isa ja ema ning mille perenaiseks ta nüüd on. Kunagises laudas asub ateljee, aed aina laieneb ja plaane on palju. Saame tuttavaks, räägime elust, loomingust.
Toolse ordulinnus on Eesti põhjapoolseim ja noorim keskaegne ordulinnus. Kants rajati arvatavasti juba 14 sajandil ordu poolt sadama, kauplemiskoha ja teede kaitseks mereröövlite rüüsteretkede eest. Liivi sõja käigus käis linnus käest kätte ning lõpuks jäi Rootsi vägede valdusse. Lõplikult purustati ta Põhjasõja päevil 18 saj alguses. Tänaseks säilinud müürid on ehedad ja seal pole toimunud restaureerimistöid, tehtud on vaid konserveerimist, mis tagab müüride ehtsuse. Toolse ordulinnus pakub palju silmailu ning on suurepärane looduse ja mere nautimise koht.
Sõit Tallinna. Koju jõuame hilisõhtul.
