Varje Sootak "Koduse Tensiga maailma tunnetamas"

„Kõrged ja majesteetlikud, külmas ja karguses“ – nii olen märkmikku tähendanud esmakordselt Norra mägesid nähes. Esmakordselt nii muinasjutulisi ülespoole pürgivaid, lumiseid ja rohelisi, üksteise küljes ja veteväljade vahel... Paljukest siis Eesti inimesed vene ajal üldse näha ja käia said. See muinasjutureis sai teoks aastal 1993 tänu keemikutele.

Mais astus ülikooli peahoone ühes esimese korruse auditooriumis Tartu Norra Seltsi koosoleku lõpus meie ette mulle kodukandi Hargla kaudu tuttav Sirje Kurrikoff ja kutsus Norra reisile. Nii nagu Tartu Norra Selts oli alguse saanud peamiselt ajakirjandusõppejõudude kontaktidest Norra kolleegidega, nii olid ka keemikute käigud Norra erialainimeste juurde reisipisiku tekitanud. Seda „nakkust“ nüüd lahkelt levitati. Ülikooli ajalehe toimetajana panin reisiteate kokkuleppeliselt ka lehte. Ei olnud tollal veel mingit eraldi reklaamiosa ega reklaamihindu, kõik loomulikult tasuta.

Siin see 1993. aasta 7. mail ilmunud teade on:

Põhjamaadesse!

Hei tudeng või õppejõud... Kui sess läbi, tule bussireisile Norrasse (läbi Lapimaa ja Rootsi) 26. juunist 7. juulini. Hind 2300 krooni (4 laevapiletit, viisad jne).

Info tel 32 935 (Riia 37, III korrus, a/s „Tensiid“).

Teatada saab 20. maini.

Kas keegi teistest seltsi inimestest ka sel reisil oli, ei mäleta, aga meenub geograafiainstituudi dotsent Udo Pragi (1941–2015), keda kohtasin Tensi-reisidel hiljemgi. Minule oli see kutse kui nöörijupike, millest ruttu kinni haarata ja kaasa tõmmata lasta, tõukejõuks oli olnud Norra seltsis fjordide maa vastu tekkinud uudishimu.

Tartlased ja Norra

1992. aastal asutatud Tartu Norra Selts ei olnud mõeldud ainult kitsalt ülikooli ringkonnale, vaid laiemale osalusele, kuhu võisid koonduda kõik Lõuna-Eesti Norra huvilised. Et see selts oli üks oluline ühendus kahe riigi vahel, näitab seegi, et avamisest võttis osa Norra Kuningriigi tollane suursaadik, ka mitmed järgmised suursaadikud pidasid vajalikuks näiteks mais Norra rahvuspüha üritustele tulla. Asutamisel osalesid samuti Norra-Eesti Kultuuriühingu esindaja, tõlk, estofiil, Tartu ülikoolis loenguid pidanud Turid Farbregd, folklorist Ingrid Rüütel jt.

Mõnedel osalejatel olid kontaktid selle Põhjamaaga juba olemas, nagu arstidel, ajakirjanduse kateedril, kunstikoolil, keemia osakonnal jmt, mis jätkusid vastavates sektsioonides. Ülikoolis oli juba loodud ka skandinavistika osakond, mille lektorid olid norralased. Seltsi sattusin tänu ajakirjanduse kateedri inimestele ja eks ikka kirjutamise tõttu. Aga see kirjutamine oli meeldiv vastupidi paljudele kohustuslikele ja vahelgi vastukarva teemadele, rääkimata huvist. Kirjutasin ülikooli lehes, ka seltsi infolehes. Koos oli vahva reisimuljeid kuulata, kokku saada norralaste ja nende vahendajatega, pidada jõule ja rahvuspüha, mõistagi norra köögiga tutvust tehes. Tänu Keemiafirma AS Tensiid töötajale Sirje Kurrikoffile ja keemilise füüsika instituudi õppejõule Mihkel Steinbergile oli nüüd võimalik Norrat oma silmaga näha. Ei olnud ju tollal veel praeguseid reisifirmasid, mõnedki entusiastid korraldasid välismaasõite omal käel. Taasloodud Eesti Vabariigi algusaja reisikorraldus oli ühelt poolt tundmatu maa, teiselt poolt põnevust pakkuv – küllakutsed, viisad, bussid. Korraldajail polnud veel õieti oma kontoritki. Reisiraha läksin maksma Riia ja Vaksali tänava nurgal ühte puumajja, kus Sirje Kurrikoff reisikorraldaja nime all tegutses. Praegu seda maja vist enam pole. Sirje Kurrikoff on meenutanud ühes Äripäeva artiklis, et AS Tensiid lisas siis oma põhikirja lisategevuseks turismi.

Algusaja eksootika

Selle reisi turismibussiga Vanemuise alumisest parklast sõitu alustades ei kujutanud veel ette Norramaad ega reisi ennastki. Ka seda mitte, et meie buss pakub suurt huvi Jaapani, Saksa ja teistele turistidele. Kui mõnel platool uhkete välismaiste busside seas parkisime, tuldi sageli tossu väljaajavat bussi uudistama... ja vangutati pead. Milline see esimeste reiside buss täpselt oli, ei mäletagi enam, aga üks vana ja teel parandamist vajav küll. Mind see ega ilmselt paljusid teisigi ei häirinud, reisihimu oli liiga suur.

Olin selleks ajaks jõudnud natuke Euroopat nuusutada. Töökoha kaudu olin käinud Tšehhis ja Soomes, Ajakirjanike Liidu grupiga Itaalias, EÜE ja EÕMiga Poolas ja Saksa DVs. Tänu õppejõust abikaasale sain talle stažeerimise ajal külla sõita Saksamaale Freiburgi ja Stockholmi, vene ajal lõpul olime olnud ka Stockholmis tema seal töötaval kolleegil külas. Ülikoolilgi olid välissuhted edenenud ja mõni sõit oli viinud Helsingi ülikooli ja sealse üliõpilaslehe toimetusse. Norra reis meenutas veidi vene ajal Jaan Eilarti juhtimisel toimunud Eesti Looduskaitse Seltsi suviseid õppereise Venemaale ja liiduvabariikidesse, kus ööbisime telkides.

Telkisime ka sel Norra reisil, vist vaid ühe öö magasime väikestes punastes majakestes. Tolleaegsed telgid on nüüd omaette vaatamisväärtuseks, sest põhiliselt täitsid ööbimispaika rohekat kaitsevärvi presendist telgid, mille sekka eksis juba värvilisi Poola telke. Mõndagi kulunud telki katsid rohked matkaembleemid.

Nende mustvalgete piltide taga on tegelikult värvirikas Norramaa

Nende mustvalgete piltide taga on tegelikult värvirikas Norramaa.

Kusagil polaarjoone lähedal lumesogase mäekülje all telkides voolas vesi öösel otse telki. Kummikud said juba õhtul mäekülge mööda turnides märjaks. Aga see kõik käis reisi juurde, olin hiliste kolamiste, märja ja külmaga looduskaitse seltsis karastatud. Nii külmas öös aga ei olnud maganud. Märkmikust loen, et selles ööbimiskohas olevat olnud ka eelmise reisi kõige külmem öö. Kuna tol aastal toimus ainult kaks Norra reisi, siis järelikult võtsin mina osa Tensi, tollal Tensiidi teisest reisist. No uhke teada igatahes!

Iseenda jaoks pean uhkeks ka selle reisi avatushetki, mida julgen „eksootika“-sõnaga iseloomustada. Juba esimesel õhtul, 30. juunil Soomes enne Oulut telkides oli öösel isegi kella 12 ajal harjumatult valgevõitu. Lofoodidel püüdis osa rahvast hommikuni valges öös magamata vastu pidada... Eriskummaline oli seegi, kui päike loojus vasakule mäenuka taha ja tõusis peagi selle parema nuka tagant. Vähe sellest, et nautisime heledat öövalgust. Mitmel korral polaarjoont ületades sattusime sügavast suvest tagasi varakevadesse kidurate kasepungade või tibatillukeste lehtedeni. Põhja polaarjoonel 6. juunil oli mägedes nii palju lund, et mõnel platool oli tulnud see hunnikutesse kokku lükata.

Mäed, fjordid, kosed, uskumatult pikad tunnelid, mätaskatused – see oli kordumatu muinasjutt, mida ahmisin. Kulges ju meie teekond mööda eksootilist Põhja-Norrat (Tromso, Lofoodid, Narvik, Trondheim) ja tagasi läbi Ida-Rootsi väikelinnu. Palju, palju kirikuid – suuri ja väikseid, kivist ja puidust. Tasuta maakaardid Shelli bensiinijaamadest – uskumatu tollal, samuti nagu infopunktide materjalid. Ja kui istusin Lofoodidel ookeani ääres kivil ning vaatasin mõõtmatut veepinda, jõudis minuni mingi tundmine mandritest ja saartest, põhjast ja lõunast. Sealsamas mitte kaugel ju Island, Inglismaa, Gröönimaa. Väike Eesti on nii, nii kaugele jäänud.

Riigist ja rahvast, konkreetsest kirikust ja raekojast saab teada kirjandusest ja giidilt, avastamisrõõmu, su sisse voolavat tunnet mitte. Ometi on reisiga rahulolemiseks põhiosa giididel, reisijuhtidel, bussijuhtidel. Nimetaksin neid kokku üheks meeskonnaks.

Reisi juhtimisest

Kummaline, et ühe ja sama reisi kohta tekib erinevaid arvamusi. Kellele meeldib või ei meeldi giid, kes pole rahul marsruudi või ööbimisega. Kellele ei istu ilm jne, jne. Aga nn kliente, ei tahaks küll reisijaid klientideks nimetada, ju mitmesuguseid ja neilgi erinevad ootused.

Kui reis välja valitud, ju siis sinna ikka mingil põhjusel minna tahetakse. Milleks pärast pahameel marsruudi üle? Mõnel vahel ka kodutöö tegemata. Nii olen kuulnud Barcelonas küsimust, kes see Gaudi oli, helilooja või filminäitleja. Ise ma põhjalikku eeltööd ei tee, vaatan sihtkohad põgusalt üle, mingid teadmised olemas. Pigem uurin põhjalikumalt kaarti, kust ja kuhu sõidame. Tahan jätta kohapealset avastusrõõmu. Vahel jõuab see minuni märkamatult giidilt endalt. Ma ei vaja, et giid peaks mulle kõigest põhjaliku ülevaate andma, külvama üle nimede ja aastaarvudega. Pigem tausta, põhjusi, ka kaasaegset olukorda. Kas ta jagab ajalugu, loodusteadusi, kultuuri ja muud, selgub ju pea. Pole kogenud giidi, kel teadmisi napiks, giidid ju atesteeritud. Iseasi, kui loogiliselt oskab ta teadmisi edasi anda, mida oluliseks peab, isegi diktsioon mängib oma osa. Vahel leidub reisi seltskonnas mõni erialateadlane, kes heatahtlikult, giidi riivamata midagi täpsustab, täiendab. Kahjuks kipub mõni vahel oma teadmistega giidi tööd segama.

Paljusid haaravad legendid, lood, mina paraku nende vastu immuunne, isegi lapsepõlves ei istunud mulle muinasjutud, tahtsin vanaemalt tõestisündinud mõisalugusid kuulda. Uurin sel ajal hoopis mõne hoone detaile ja värve, lilli ja põõsaid. Kuid enamikule need lood meeldivad ja ma aktsepteerin seda. Tunnustan väga giidi tööd, sest reisi ettevalmistamine võib paras pähkel olla. Kuidas pakkuda igaühele midagi latti mitte alla lastes? Pealegi peab kohapeal kohalikke giide kasutama ja nende juttu tõlkima. Vahel näib see mõttetu, kui Eesti giidi tase võib kohaliku oma tunduvalt ületada.

Olen imetlenud, kuidas meie giidid tulevad toime mõne nn polkovniku lesega, kellel sada häda ja miski ei meeldi, või reisil ettetulnud ootamatuste ning inimestesse rahu süstimisega. Ju peab giidil peale teadmiste ka pedagoogi ja psühholoogi vaistu olema, näitlejameisterlikkusest rääkimata.

Pea paarikümnel Tensi-reisil olen kokku puutunud huvitavate ja omanäoliste giididega, nagu Sirje Kurrikoff ise ja tema poeg Erki, Mihkel Steinberg, Imbi Mesila, Kristel Vaino-Sävborg, Virve Raidla jmt.

Prantsusmaa ja Monaco võlusid on mu reisidel tutvustanud Sirje Kurrikoff (keskel)

Prantsusmaa ja Monaco võlusid on mu reisidel tutvustanud Sirje Kurrikoff (keskel).

Mõned lähevadki reisima üksnes teatud giidi pärast. Kuid ka uusi on põnev kuulata. Ahvenamaad tutvustas üks tudengist ülipüüdlik giid, kes tundis pidevalt huvi, kas meil on kõik korras, kas pole probleeme. Bussis luges ta aga ette üht Ahvenamaa-teemalist 

romaani. Meeldiv on sõidu ajal kuulata eesti muusika asemel ka vastava maa muusikat. Muusika kuulamine sõltub ka bussijuhtidest nagu kogu reisi kordaminek. Oma sõiduosavusega Alpides, Püreneedes ja paljudes teistes Eesti oludele tundmatutes kohtades on nad suure kiituse ära teeninud. Kust pidid esimeste reiside bussijuhid seda osavust õppima? Terve bussitäis ahhetas Norras, kuidas sõideti mägede kitsastel teedel kuristike serval... Vaevalt oskame mõista giidi, reisijuhi, bussijuhi vastutust meie kõigi eest ka siis, kui buss rikki läheb, mida minugi reisil ette tulnud. Meie, reisijad, ju võime olla pahurad, et mõni paik jääb nägemata või hilineme koju. Suhtun mõistvalt ootamatutesse ümberkorraldustesse, mis ikka meie kõigi heaolu pärast.

Paraku leidub ka üksikuid tõrvatilku. Kord Slovakkiasse jõudmise eel andis giid mõista, et aeg hiline, tema just ühelt pikalt reisilt tulnud ja ühine öine jalutuskäik linnas võiks ära jääda. Rahvas oli jälle pikalt bussis istunud ja tahtis kõndida ning viis oma tahtmise läbi. Kord sai halva meki üks Lõuna-Euroopa reis giidi sobimatuse tõttu. Ei piisa alati kohaliku keele oskamisest ega tolles riigis elamise kogemusest, kui soovida jätab reisijatega suhtlemine, organiseerimisvõime, isegi hoolimatus oma välimuse ja riietuse suhtes. Kuid neid arusaamatusi, rahuolematust on minu reisidel vähe ette olnud. Olen küll tabanud end mõtlemast, mida ma mõnes paigas teada tahaksin või teisiti teeksin, kuid ma olen ju vabatahtlikult suures tundmatus seltskonnas. Miks minu huvid peaksid teiste omasid üles kaaluma?

Seda võõra rahva seltskonda aitavad siduda ühised rahvusõhtud ja firmapoolsed piknikud. Alati näeb palju uut ja põnevat, kui sul uudishimu ja vastuvõtuvõime ning reisil tekib ikka uusi tuttavaid.

Ühine õhtusöök Šveitsi külas bussijuhtide ja reisijuhi Erki Kurrikofiga

Ühine õhtusöök Šveitsi külas bussijuhtide ja reisijuhi Erki Kurrikofiga.

Meie, need juhitavad

Me satume ju üheskoos reisima enamasti võõraste inimestega, reisi lõpus aga lahkume kui tuttavaist. Üksi reisile minnes valib mõni väga pinginaabreid, mina olen jätnud selle juhuse hooleks. Ongi põnevam. Kord istus kõrvale õpetaja, kes oli suunatud pärast ülikooli lõpetamist tööle mu kodukoha kooli. Nii et kõndisime mõned suved ühist teeotsa mööda üksteist teadmata. Gotlandil juhtusin kämpingumajas toredasse väiksesse seltskonda, kes oli mitu aastat üheskoos reisinud. Ja nendegi hulgas oli mitme mu paigaga seotuid. Bornholmi reisil olime juba koos nagu vanad tuttavad. Mis saab veel meelepärasem olla, kui satud kokku mõttekaaslastega?

Sõpruskond Gotlandi reisil.

Sõpruskond Gotlandi reisil.

Kahjuks see nii alati ei ole ja kohtab ka ülijutukaid reisikaaslasi, eriti üksikute naiste seas, kes ei lase sul hingegi tõmmata ja muudkui seletavad tühjast-tähjast. Eriti tülikaks muutub see siis, kui giidist üle räägitakse, kritiseerima hakatakse. Nii tekib vahel mõte, et oleks ka reisijate koolitust vaja.

Üldiselt ma eriti jutukas reisikaaslane pole, vähemalt esimesel poolel. Mu töö oli väga suhtlemisrikas, tahtsin suurest suhtlusest vabaneda ning rohkem omaette olla. Valisin endale alati koha bussi teise otsa paremale suure akna alla. Jälgin oma kaarti ja loen teeviitu. Mul oli päris suur geograafiliste materjalide kogu, millest alati midagi vajalikku kaasa võtsin. Nüüd pole sel enam mõtet, internetist kõik kättesaadav.

Reisima lähemegi ju uue ootuses. Kui vähegi võimalik, püüan pärast linnaekskursiooni vabaks antud ajal sama teid mööda bussini tagasi minna. Jaan Eilarti retkedelt on meeles, et ta soovitas alati grupiga koos minnes ka enese taha vaadata ja ümbruse detaile meelde jätta, et omapäi tagasi tulles ära ei eksiks, ning selleks ka piisavalt aega varuda. Nii ma siis eemaldun teistest ja püüan ise kõik uuesti üle silmata, paiga omapära ja hõngu sisse hingata, tunnetada.

Tensi kaudu imelised hetked

Neid tundmuste tunnetamisi on jäänud palju. Peale selle, et iga reis on säilinud mälus kronoloogiliselt riigist riiki, kohast kohta, on imetlushetki, uskumatuid hetki, äratundmishetki... Hirmuhetki pole õnneks tundnud, ka mitte siis, kui bussiga Itaaliast hilisõhtul pimedas äikese ajal Austria poole Alpe läbisime või Horvaatiasse lendasime. Välgusähvatused muutsid musta taeva korraks valgeks, paistsid pilvenukid, see oli võimas ja kaunis. Äikesemüra ei kuulnud, bussis küll veidi. Ei osanud mingit hirmu tunda selles võrratus ilus.

Neid hetki on andnud Tensi. Mitmed esimesed Euroopa reisid kulgesid suure põhjakaarega – ikka laevaga Helsingisse, sealt või Turust laevaga Stockholmi, Rootsist Taani ja siis edasi läbi Saksamaa Madalmaadesse või Prantsusmaa või Lõuna-Euroopa poole. Laevareisidel on oma võlu, võib lõpmatuseni vahtida laineid, loojuvat päikest või vihast merd ja ikka ja alati imetleda Stockholmi sissesõitu. Kord õnnestus mul Tensi reisiga kaasa teha vaid reisi algus, sest lahkusin Taanis poja pere juurde. Tensi-reisijad sõitsid aga edasi Portugali poole. Ei jäänud minulgi Portugal nägemata. Mõni aasta hiljem tegin selle kaasa. Tollal ei jõudnud ära imestada juba 1986. aastal Euroopa Liiduga ühinenud Portugali vastrajatud ja rajatavaid võimsaid maanteid.

Need pikad edasi-tagasi-bussisõidud olid kindlasti väsitavad nii bussijuhtidele, reisijuhtidele kui ka osadele reisijatele. Minule mitte. Kui hiljem lastega põhjast lõunasse sõitsime, teadsin, kus oodata paistma hakkavaid Türingi mägesid, kus Alpid, millal saksa arhitektuur prantsuspäraseks muutub ja see omakorda hispaaniasuguseks. Igal sõidul jälgin looduse ja olustiku muutumist. Isegi palju kirutud Poolas, mis nii isemoodi teistest riikidest. Millised kogukad majad, milliseid vankreid võis veel kohata! Aga Poola on ilmatu suur ja väga erinevate paikkondade ning mitmekesise loodusega. Varem sõideti ka öösel ja mul oli kahju, kui ei saanudki näha näiteks Prantsusmaalt Portugali jõudmist. Hiljem hakati üht otsa bussiga ja teist lennukiga sõitma, millalgi tekkid päris lennureisid, rääkimata uutest marsruutidest.

Mu Tensi-reisid on piirdunud Euroopaga, kuid igale poole pole ikka veel jõudnud. Ma ei ole erilist igatsust ühegi maa vastu tundnud, kõik pakub huvi. Välja arvatud Ahvenamaa, mis oli mõtetes juba ülikooli ajal, kui lugesin soome keele lektüüriks üht Aili Nordgreni raamatut. Millegipärast hakkasid lummama Ahvenamaal õitsvad õunapuud ja kivised rannad. Mõistagi ootasin ka Veneetsiat, kuid filmid ja raamatud olid jätnud vist liialt romantilise mulje. Tegelikkus hoopis karmim – paljudes kanaliteäärsetes majades ei elata enam, need koguni lagunevad. Kõhe!

Giid Imbi Mesila viib meid kohe Veneetsia laevale

Giid Imbi Mesila viib meid kohe Veneetsia laevale.

Hoopis iseäralik tunne tekkis aga Vesuuvi äärel, kus vulkaani põhjast väike suitsujuga tõusis ning väävlihaisu tunda oli. Alles all Pompeijs hakkasin rohkem tajuma, mida tähendab laavapurse ja mis meiega juhtuda võiks. Oli ju väljakaevatud mitmesugusesse asendisse jäänud inimesi ja loomi. Küpsetusahjud, pliidid – kogu olustik oli nii ehe. Lisaks loetule oli see tõeline ajaloo õppetund. Nagu ka iidsed Kreeka ehitised. Delfis süngete mägede vahel ei imestanudki enam antiikmütoloogia üle, imeliste olendite ja lugude üle. Kust pidigi mägede piirangus elav inimene midagi muud maailmast midagi teada saama, ta uskus oma oraaklit ja mõtles ise välja, mis seal taga kõik olla võib...

Kui mägedes elavad kipuvad suurde maailma, siis üksjagu inimesi jälle mägedesse, nagu mägironijad ja meie, reisihuvilised. Ikka ülespoole mitmesuguste tõstukite ja vagonettidega Alpides või Mont Blancil. Šveitsis tulime osa rahvaga ühes ümberistumise jaamas pool päeva mägedes jalgsi alla külla, uudistades vaese mägilooduse muutumist alpiaasadeks. Vähe sellest, tollel reisil ronisin oma toakaaslasega õhtul mööda mäekaldaid ka väiksesse linna, kus esmakordselt elektriautosid nägime.

Gotlandit tunneb läbi ja lõhki Kristel Vaino-Sävborg

Gotlandit tunneb läbi ja lõhki Kristel Vaino-Sävborg.

Niimoodi võiks lõpmatult kirjutada unustamatutest hetkedest, laskuda ajalukku, arhitektuuri, loodusesse. See kõik on sus endas talletunud, ka fotodes, kirjapandus ja mingil määral edasi antud järglastele. Üks asi on teisi maid ja rahvaid oma silmaga näha, teine asi neid mõista. Aastate eest õpitud ajalugu saab selgemaks. Seegi, kui palju on teised rahvad läbi elanud, kuidas neid on okupeeritud, mitte ainult meid. Ja kõike seda olen kogenud Tensi korraldatud reisidel. Kui vähegi võimalik, valiksin ikka selle firma. Kuidagi kodused ja tuttavad inimesed, inimlik suhtumine, juba kontorisse astudes. Aitäh, sest häid mälestusi on nii palju!

Agaavid, mu lemmikud!

Agaavid, mu lemmikud!

Julged Gibraltari makaadid haarasid reisiloo autorilt banaanijupi

Julged Gibraltari makaadid haarasid reisiloo autorilt banaanijupi.

Giid Mihkel Steinberg 2003. aastal Hispaania reisil viigipuu varjus

Giid Mihkel Steinberg 2003. aastal Hispaania reisil viigipuu varjus.

Ka Tensi firmamärgiga busse on olnud

Ka Tensi firmamärgiga busse on olnud.