Lumehiiru "Lapimaal lumi on maas..."

Lapimaal, mis asub Soome põhjapoolses osas, on maagiline Jõuluvana kodu. Lapimaa on ka laplaste, lumehangede, põhjapõtrade ja virmaliste maa.

Mis oleks veel toredam, kui oma sünnipäeval ära käia Lapimaal lund, külma ja ehtsat Jõuluvana otsimas, arvestades seda, et juba aastaid pole Eestimaal korralikku talve olnud. Tensi-Reiside rahvaga seda paar aastat tagasi tegimegi. Kuna armastan väga talve, lund ja suusatamist, siis oli see reis mulle väga südamelähedane. Reisisime sinna koos ema ja noorema õega.

Sõit Helsingist Lapimaale kujunes väga pikaks. Kuna Tallinnas ja Helsingis polnud sel ajal veel lumekübetki maas, siis vastukaaluks esimeses peatuses Tähesillal saime juba lumehangesid imetleda ja karget külma nautida. Tüütule bussis loksumisele oli kohustuslik fotosessioon Tähesillal heaks vahelduseks. Mida enam põhja poole jõudsime, seda suuremad lumehanged bussiaknast paistsid. Ei mäletagi, millal midagi sellist sai viimati Eestis näha. Mitmel korral nägime ka põhjapõtrade karju teel jalutamas. Hilisõhtul majutusime Rovaniemis hubastes majakestes, et hommikul väljapuhanutena saaks Lapimaad nautima hakata. Saime giidilt tunnistuse, et olime ületanud Polaarjoone, milleks tuli joostes giidi poole ettenäidatud sümboolne Polaarjoon ületada, mis tekitas just väiksemates lastes suurt elevust. Järgnevad tunnid veetsime Jõuluvana külas ehk Joulupukin Pajakylas. Et Jõuluvanaga kokku saada ja temaga pilti teha, tuli seista hiigeljärjekorras. Lõpuks ikkagi nägime päris ehtsat Jõuluvana, kes meid eesti keeles tervitas! Mälestuseks jäid sellest toredad pildid. Elu-olu Pajakylas oli ikka päris kommertslikuks tehtud, põhimõttel „kõik müügiks“! Nautisime seda sagimist ja jõulumeeleolu. Postkontorist sai isegi jõulukaart Eesti poole teele pandud, millel peal päris Jõuluvana tempel ja postmark. Pajakyla territooriumile oli meisterdatud palju suuri lumememmesid ja muid lumekujusid. Sai ka jäistel liuradadel lõbutsetud.

Pajakylas asub ka huskyde ehk kelgukoerte kasvatus. Need koerad on nii sõbralike nägudega ja armsate silmadega. Nad on väga targad ja töökad ja nende tööks on vedada kelgurakendit, mida tehakse suure entusiasmi ja rõõmuga. Selle lõbusa kelgusõidu huskydega tegime kaasa ka meie. Imetlesime nende koerte jõudu ja oskust kelku ja inimesi vedada.

Huvitavaks kujunes ka Arktikumi teaduskeskuse ja muuseumi külastus, kus sai uusi teadmisi Põhjamaa loodusest, ajaloost ja kultuurist. Sain näha, kuidas vanasti lumel ja jääl suuskadega liiguti, mis mulle kui suusaspordiga tegelejale oli päris huvitav.

Minu ema ja õe lemmikuks kujunes Ranua loomaed, kus võtsime ette sõidu põhjapõdrarakendiga. Tore oli kuljuste helinal lumetuisus kihutada! Said üle vaadatud ka Arktikas elavad loomad alustades jääkarust. Kohtasime veel pruunkaru, hunti, ilvest, põtru ja väiksemaid loomi. Põder Elvis saatis ka meie poole vahva suudluse!

Tagasiteel Helsingisse oli peatus Vaskikellos. Seal asub Euroopa unikaalseim kellakogu, kus sai vaadata sadu erinevaid kellasid. Oli väga pisikesi aisakellasid ja ka suuri ning võimsaid kirikukellasid. Ühte pisikest kellukest helistades saatsin teele soovi, et saaksin veel tulevikuski Lapimaad külastada. Ja see unistus ongi täitunud - olen juba kaks korda käinud Levil suusalaagris.

Aitäh Tensi-Reisidele lumiste elamuste eest Lapimaal!