Kunagine reisija "Mõned meenutused"

Kuna minu esimesed reisid Tensi-Reisidega jäävad juba aastate taha, siis on nendest meenutada peale kõikvõimalike vaatamisväärsuste ja positiivsete muljete ka mõningaid momente, mis ei olnud just meie kui turistide poolt kõige viisakamad tegevused või oli isegi omamoodi piinlik nii siis, kui veel nüüdki tagantjärge mõeldes.

Lõunamaades laiuvad teatavasti suured viinamarjaistandused, mis ulatuvad kuni maanteedeni välja ning üldjuhul pole need ka tarastatud. Ega siis põhjamaa inimene teadnud, et enamus selliseid aedasid on veiniviinamarjade kasvatamiseks, ja seega sealt ei saa otse noppida magusaid lauaviinamarju, mida kaubanduses müüakse. Nii proovisime oma ahnuses korra Prantsusmaal otse maanteeni ulatuvasse istandusse avalikult viinamarjaraksu minna. Asi see siis ära ei ole, õunaraksus ju kõik kunagi käinud. Buss pidas kinni ja veidi julgem seltskond ronis üle kraavi viinapuude juurde, mina sealhulgas. Rohelised kobarad olid lehtede varjus küll olemas, kuid viinapuu küljest oli neid ilma terariistata võimatu lahti saada, kamba peale vist paar kobarat saime lahti kangutatud, enne kui meid tagasi bussi kamandati. Bussis muidugi selgus, et ega need viinamarjad ikka süüa ei kõlba, olid täiesti toored ja kindlasti oli neid ka mingite kemikaalidega pritsitud. Nii et ütlus „viinamarjad on hapud“ oli ka selles kontekstis päris asjakohane.

Hispaanias olime lõpuks jõudnud ühte mereäärsesse kämpingusse. Oli juba lõunamaiselt pime ja sume öö, kuid otsustasime ikkagi merre ujuma minna. Aga oh häda, randa jõudmist takistas mingi kõrge ja kipakas tara, millest üle ega vahelt läbi polnud võimalik ronida ning sellest, kas või kus seal võis mõni läbipääs olla, polnud aimugi. Sai küll mõlemale poole vaatama mindud, aga ei midagi targemat. Enamus kambast loobus randa minemast, pealegi paistis lainetus päris kõrge olevat. Lõpuks otsustasid mõned mehed selle kipaka tara ühest kohast lihtsalt vastu maad maha murda ja nii nad ujuma pääsesidki. Meie ülejäänud näitasime neile ülevalt kaldalt veel tugeva valgusvihuga taskulampidega tuld, sest väljas oli tõeliselt pime. Järgmisel hommikul valges muidugi selgus, et vaba ligipääs randa oli täiesti olemas. Kuhu poole see öösel mahamurtud tara jäi, ei olnud enam kellelgi meeles ja mingit probleemi sellest meile ei tekkinud. Ega selline võõra varaga ümberkäimine kõige targem tegu ei olnud, aga kes see siis ikka mõtles, kui juba ca nädal aega kestnud sõidu peale tahtmine mereni jõuda nii suur oli.

Veel üks probleem tarastamisega oli Śotimaal, kus plaanis oli mägismaal Ben Nevise lähistel nii kõrgele üles ronida, et jõuaks südasuvel välja lumelaikudeni. Mida kõrgemale jõudsime, seda rohkem oli mäekülg tarastatud, ilmselt lambakarjamaadeks, kuigi söödavat materjali oli seal vähe, peamiselt kivid ja klibu. Kohapeale sõites ei olnud kilomeetrite kaupa näha mingeid talusid või farme, veel vähem lambaid, keda peaks seal karjatatama. Mõnedest taradest õnnestus üle ronida, kuid kuna soov ikka ülespoole jõuda oli suur, siis lõpuks tuli mõned aiad ka maaga ühetasa painutada. Eks südametunnistus jäi ikka natuke piinama ka, sest mäest alla tulles ei õnnestunud aedasid enam esialgsesse asendisse tagasi panna ja nii need meist sinna ka jäid. Jäi lootus, et kui tõesti neile mägikarjamaadele kunagi peaks lambaid aetama, siis enne ikka kontrollitakse tarad üle ja tehakse korda.

Üks koomiliselt piinlik seik oli mul Itaalias, kus ma eksisin ära … kämpingus. Selles kämpingus olid sirgetes ridades sellised suured statsionaarsed telgimoodi ehitised, kõik ühte nägu ja tegu. Läksin hilisõhtul üksinda eemalolevasse olmehoonesse pesema ja kui sealt hakkasin meie grupi „laagrikohta“ tagasi tulema, siis seda ma enam üles ei leidnud! Ilmselt olin ma olmehoonest väljunud teise sissepääsu kaudu ega saanud enam aru, millisesse vahesse ma oleksin pidanud tagasi minema. Marssisin mitu tiiru nende telkmajade ridade vahel ja midagi tuttavat kuskil ette ei tulnud, oma ööbimiskoha ette olime ju mingid riided nöörile riputanud. Küsida ei olnud ka kelleltki, sest ühtki inimest liikumas enam ei olnud ja vaevalt mõni umbkeelne kämpingu teenindaja teadnuks, kus just Eesti grupp on majutatud. Tegin veel ühe tiiru ja nüüd juba enda arvates õigest kohast päris kaugel, sest pimedas oli igasugune orientatsioon kadunud. Kas nüüd peangi öö veetma duśiruumis pingil või Itaalia tähistaeva all õnneks soojas ja sumedas öös, märg käterätik õlal ja kas mu majakaaslased jõudsid enne minu lahkumist magama minna või muretsevad mu kadumise pärast? Ja siis oh imet, kuulsin otse enda kõrval olevast majakesest valjuhäälset eestikeelset juttu. Jäi veel ümber nurga keerata ja kohal ma olingi, nii et minu õnneks minu kodumaja naabermajas veel ei magatud ja sellega mu seiklus „tunne oma kodumaad“ lõppeski. Majanaabrid juba magasid ja ega ma kippunud ka hommikul oma öistest seiklustest rääkima.

Kreeka reisil olime ühes mõnusas mereäärses kämpingus ning peale söögitegemist ja mõningate kohalike jookide manustamist läksime kambaga mere äärde jalutama. Korraga tekkis spontaanne soov ujuma minna ja just alasti, sest ujumisriideid nagunii kellelgi kaasas ei olnud. Jäigi kokkulepe, et lähme kõik alasti, nii mehed kui naised ja nii see teoks saigi. Väljas oli nagunii pime ja kellel seal ikka midagi vahtida oli. Kui vees hullasime, siis leidis keegi vette mittetulnu, et nüüd on õige aeg hakata pilti tegema! Välkude sähvimine ajas enamuse ainult naerma, kuid vähemalt ühe inimese pani ikka muretsema, et ega neid fotosid ometi kuskil avaldama hakata, ta on tuntud ametnik. Mis seal siis ikka muretseda oli, ei olnud ju tegu digifotokaga ja Facebooki ning muud sotsiaalmeediat polnud tollal olemaski. Kas ja kes sinna fotodele üldse peale jäi, ei tundnud hiljem keegi huvi ja vaevalt pildistajalgi nende fotodega midagi teha oli, pealegi olid grupi liikmed omavahel tuttavad ainult eesnime pidi. Aga no vähemalt sellel õhtul tegi see juhtum kellelegi natuke nalja ja kellelegi momendiks ärevust.

Nii et reisidel juhtub nii mõndagi, kindlasti ka sellist, millest võib-olla kirjutada ei kõlbagi, kuid väikesed pahandused, vallatused, tragikoomika ja muu selline käib ikka reisimisega kaasas. Me kõik oleme ju ainult inimesed.