Väljasõit Tartust kl 09.00 Vanemuise alumisest parklast. Sibulatee hõlmab Peipsi ääres sõbralikult koos eksisteerivat kahte rahvust ning kolme kultuuri. Siin on omavahel põimunud eesti talupoja, saksa mõisniku ning vene vanausuliste kultuur, moodustades ainulaadse Peipsiäärse kultuuri. Läbime omapäraseid ridakülasid, kus läbi aegade on kasvatatud sibulat ja kurki ning inimesed elavad teistsuguses rütmis. Vanad traditsioonid on Peipsi kallastel elavatel vanausulistel endiselt au sees. Varnja, Kasepää, Kolkja – kõik kolm on eriilmelised ridakülad, kus seigeldes tasub üles otsida pisikesed kohalikud muuseumid, palvelad, kalmistud. Samuti tasub siit õigel hooajal kaasa osta kala, sibulat ja teisi aiasaadusi. Esimesed vanausulised jõudsid Eestisse juba 17. sajandi lõpul ning on tänaseni säilitanud oma identiteedi ja elustiili. Vanausulisi iseloomustavateks märksõnadeks on kord ja iluarmastus. Tõsi, see ilu on natuke teistsugune kui meie oleme harjunud – kirevam, lopsakam ja mitmekülgsem. Eestlasele ei tuleks iial pähe kaunistada kartulimaad lilleiluga, aga vanausulise arvates peaks kõik tema ümber olema kaunis. Nii ei värvita näiteks aedagi tihti mitte ühe värviga, vaid kasutatakse kahte ja võimalikult kontrastset. Peipsi vanausuliste külad on olnud suhteliselt rikkad, maju on jaksatud remontida ning kala ja järveveeres kasvavad sibulad on viimaste aegadeni leiva kenasti lauale toonud. Sibulateed külastades tutvute nende tavade ja tegevusaladega, mis on tänaseni elavad ja säilitanud oma eripära.
Esimese peatuse Sibulateel teeme tutvumaks eesti talupojakultuuriga Juhan Liivi muuseumis Rupsi külas. Tutvume maantee äärde jääva, traagilise elusaatusega kirjaniku Juhan Liivi ja tema venna Jakobi kunagise kodutaluga. Avaneb ettekujutus eesti talurahva elust möödunud sajandi alguses. Liivide taluga tutvudes on südantsoojendav, et siin pole ühtegi linti või köit kusagil ees – igale poole võib minna, kõike katsuda. “Tahame, et kõik oleks loomulik, nagu oleks pererahvas korraks välja läinud.”
Edasine tee viib enam kui 400-aastase ajalooga Varnja külla, mis on pikast küladerivist kõige lõunapoolsem. Varnja, 1920-30ndatel eesti-vene sega-asustusega küla oli sel ajal piirkonna suurim. Praegu põhiliselt vene elanikkonnaga asulat on mainitud 16. sajandil, küla ise moodustus paarsada aastat hiljem. Nime olevat ta saanud Peipsi järves asuva suure Varesekivi järgi (Voronja kivi). Kivi seostatakse 1242. aasta Jäälahinguga, mille võimsus ja suurus on ilmselt pigem vene kroonikakirjutajate sule teene kui ajalooline tõde. Varnjas tutvustab Herling Mesi meile oma eelmisel aastal avatud Samovarimuuseumis vanausuliste elu-olu ning räägib teejoomise traditsioonidest vanausuliste külades. Saame teada, mis on ivantšai ja kuidas seda valmistatakse. Joome ivan-tšai teed ja proovime, kuidas maitseb vanausuliste omatehtud keedusuhkur ning kuulsad sibulapirukad.
Varnjas asub siinses piirkonnas harvaesinev kirikut meenutav vanausuliste palvela, mille kaunist ikonostaasi on aidanud restaureerida ERKi maaliosakonna tudengid. Kui õnnestub külastuse osas kokku leppida, külastame ka seda.
Jätkame tutvumist Varnjaga. Voronja galerii on 2014. aasta suvel uksed avanud kunstikeskus, mis asub vanausuliste stiilis ehitatud majas ja täidab ka seda ümbritsevat aeda. Galeristid on Raul Oreškin, kes kirjutas huvitava raamatu „Minu Peipsiveer“ ja tema kunstnikust kaasa Kaili. Igal suvel on siin avatud uus näitus. „Härra Voronin“ ja tema abilised lubavad piiluda aeda ja suveruumidesse. Soovijatele saavad osta krõbedaid vahvleid ja oma retseptide järgi keedetud hõrke moose. Kaili aga laotab külaliste ette oma võrratu näputööoskuse abil sündinud nukuperekonnad. Tavaliselt on neid nii imetlemiseks kui kaasa ostmiseks.
Kolkja. Kaunis puhas loodus, maalähedane elulaad, kogukonna väärtustamine ja sõbralik suhtumine külastajatesse on siinsetele paikadele omane ja oluline. Külastame Vanausuliste muuseumit, mis loodi 1999. aastal. Näeme vanausuliste traditsioonilisi riideid, tarbeesemeid, käsitööd, tööriistu, fotosid, raamatuid ja muud. Vene vanausulised – staroverõ – järgivad oma usulisi tavasid muutumatult juba üle 1000 aasta. Muuseumil on lootus laieneda. Kui saabub toetus, hakatakse kärmelt ehitama iga vanausulise elamu juurde kuuluvat kõrge ümara väravaga majandusosa, mis maja kunagisel ehitajal jäi rahapuudusel tegemata. Tutvume Peipsimaa Külastuskeskusega, mis toimetab 19. sajandi lõpus ehitatud vanausuliste elumajas, ning sealse Sigurimuuseumiga. Majast on saanud piirkonna tuksuv süda. Siin õpetatakse vanu traditsioonilisi oskusi nagu pakutrüki tegemist kangastele, parimate sibulapirukate küpsetamist, tikkimiskunsti ja palju muud. Sigur on olnud varasematel aegadel piirkonnale rikkuse toojaks. Näeme-kuuleme, kuisviisi.
Jätkame teekonda baltisaksa kultuuri esindava väärika Alatskivi mõisa poole. Hiline lõunasöök (lisatasu eest) Mõisa Talli pubis. Mõisa südames asuvad vanad hooned leiavad endale järjest rakendust. Tartumaa kõige esinduslikum mõisahoone – Alatskivi loss on aga ilmekaks näiteks, kuidas vastukaaluks talupoegadele elasid kunagi selle maa mõisnikud. Loss on Alatskivi mõisa uusgooti stiilis peahoone, ehitatud 1880-1885 kohaliku mõisniku Arved von Nolckeni poolt armastuse märgiks oma kauni kaasa Josephine vastu. Loss oli paruniperele koduks kahekümne aasta jooksul. Lossi interjöörid on ajaloolistes kordusstiilides: pildigalerii uusrenessanss ja saal uusklassitsistlikus stiilis. Lossi interjöör on hoolega taastatud, järgides 1910. aastast pärit säilinud fotosid. Alatskivi pakub tagasihoidlike vanausuliste piirkonnas ahhetama panevat kontrasti. Jõeorgu rajatud lossi ehitamisel võttis Arved von Nolcken romantiliseks eeskujuks Šotimaal asuva Suurbritannia kuningliku residentsi, Balmorali lossi. Lossina mõjuv mõisahoone on üks kaunimaid Eestis. Peale arhitektuuri imetlemise saame uudistada, kuidas mõisas omal ajal elati. Lossis võib piiluda ka keldrikorrusel asuvasse käsitöö- ja savikotta ning tutvuda teisel korrusel asuva muuseumiga, Kallastelt pärit Eduard Tubina elu ja loominguga.
Pärast lõunat ja Alatskivi lossi külastust maitseme kohaliku veinimeistri toodangut. Põikame läbi Alatskivi lossi kunagise ärataja, hinge ja südame, Külli Musta juurest, kes nüüd valmistab hoole, armastuse ja asjatundlikkusega kodumaiseid veine kohalikust toorainest. Mõisamaitsed – need on peamiselt veinid, taimeteed, aga ka näiteks maitseäädikad ja meistrimoosid. Kõik valminud siinse kandi marjadest, taimedest. Ehk otse metsast ja põllult pudelisse ja purki. Külli ise ütleb, et Alatskivi mõisamaitsed on “kohalike maitsete degusteerimine ja kodupood”. Sõit Tartusse.
