Reisikalender

Väljasõit Tallinnast kl 07.00 Rahvusraamatukogu eest parklast. Peipsi kaldal elab sõbralikult koos kaks rahvust ja kolm kultuuri. Siin on omavahel põimunud eesti talupoja, saksa mõisniku ning vene vanausulise kultuur, moodustades ainulaadse Peipsiäärse olustiku. Läbime omapäraseid ridakülasid, kus läbi aegade on kasvatatud sibulat ja kurki ning inimesed elavad teistsuguse rütmi järgi. Vanad traditsioonid on Peipsi kallastel elavatel vanausulistel endiselt au sees. Esimesed vanausulised jõudsid Eestisse juba 18. sajandil ning on tänaseni säilitanud oma identiteedi ja elustiili. Ahhetama panevat kontrasti tagasihoidlike vanausuliste küladega pakub uhke Alatskivi loss. Suurepäraselt korda tehtud hoone aitab saada aimu Peipsiveere teisest palest – baltisakslaste kultuurist.

Esimese peatuse teeme Peipsimaa pealinnas Mustvees. Joome tassikese teed ja ampsame peale kohalikke hõrgutisi hiljuti avatud Peipsi Teemajas. Kui aega jääb, siis jalutame veidi tuttuuel Mustvee promenaadil. Seejärel istume bussi, et teha üks mõnus aeglane sõit Eesti pikimal külatänaval (7 km). Vahepeal peatume Tiheda endises koolimajas asuvas uuenduskuuri läbinud Peipsimaa muuseumis, kus meile tehakse põhjalik ülevaade vanausuliste kultuurist. Tutvume nende eluolu, köögi- ja kirikukultuuriga ning sealtkandist pärit maailmakuulsa ikoonimaalija Pimen Sofronovi elukäigu ja loominguga. See muuseum on tuntud oma samovarikogu poolest. Muuseumi taga, otse Peipsi järve kaldal asub tõenäoliselt Eesti kaunim laululava.

Jätkame teekonda teise kultuuri – baltisakslaste poolt ehitatud väärika Alatskivi mõisa suunas. Vahepeal teeme peatuse Peipsi järve ääres asuvas väikeses Siiraku talupoes, mis pakub kõige esinduslikumat kohaliku kraami valikut ümbruskonnast.

Alatskivil katab meile lõunalaua (lisatasu eest) pika ajalooga ja põneva kujundusega Kivi kõrts, mille kokad hoiavad au sees kohalike toidutraditsioone. Kõrtsi taga asub käsitööpood Magasiait.

Eesti üks kaunimaid mõisahooneid Alatskivi loss on aga ilmekaks näiteks, kuidas vastukaaluks talupoegadele elasid kunagi selle maa mõisnikud. Loss on Alatskivi mõisa uusgooti stiilis peahoone, ehitatud 1880-1885 kohaliku mõisniku Arved von Nolckeni poolt armastuse märgiks oma kauni kaasa Josephine vastu. Jõeorgu rajatud lossi ehitamisel võeti snitti Šotimaal asuvast Suurbritannia kuninglikust residentsist – Balmorali lossist. Alatskivi loss oli paruniperele koduks kahekümne aasta jooksul. Praegu on enamus ruume saanud taas tagasi oma ajaloolise välimuse. Lisaks arhitektuurile saab siin uudistada, kuidas mõisas omal ajal elati. Ilusa ilma korral saame pärast lossi külastust jalutada hoole ja armastusega korda tehtud lossipargis.

Sõidame edasi mööda Peipsi ranniku värvikat Sibulateed. Teele jäävad kirevad vanausuliste külad – Kolkja, Kasepää, Varnja. Vanausulisi iseloomustavateks märksõnadeks on kord ja iluarmastus. Tõsi, see ilu on natuke teistsugune kui meie oleme harjunud – lopsakam ja mitmekülgsem. Eestlasele ei tuleks iial pähe kaunistada kartulimaad lilleiluga, aga vanausulise arvates peaks kõik tema ümber olema kaunis. Nii ei värvita näiteks aedagi tihti mitte ühe värviga, vaid kasutatakse kahte ja võimalikult kontrastset.

Teeme peatuse küladerivist kõige lõunapoolsemas 400-aastase ajalooga Varnja külas. Meie reisi viimane külastuspaik on hubane kunstikeskus Voronja galerii, mille omanikud on galerist Raul Oreskin ja tema kunstnikust kaasa Kaili. Naudime näitust, kaunist aeda ja pererahva külalislahkust, soovijad saavad maiustada krõbedate vahvlitega ning osta kaasa oma retseptide järgi keedetud hõrke moose ja perenaise tehtud käsitööd.

Sõit Tallinna, kuhu jõuame hilisõhtuks.