Millal esimesed rootslased Pakri saartele jõudsid ja kust nad saabusid, on täpsemalt teadmata. Pakri saarte rootsipärase nime ’Rogoy’ (Rukkisaar) leiame esmakordselt Taani kuninga kirjast, millega 1283 aastal kinnitati Padise kloostri valdused. Pakri saartel laialt levinud pärimuse järgi tulid ümberasujad Rootsist Dalarnast, ajalooallikad ja keeleaines viitavad aga pigem Soome Uusimaa (Nyland) poole, kus Padise kloostril olid 14 sajandil suured maavaldused.
28.aprillil 1345 müüs Padise kloostri abt Nicolaus Suur-Pakri saare viiele rootslasele 34 marga hõbeda eest. Samal aastal ostis kolm rootslast 30 marga hõbeda eest Laoküla mõisa maad. Ostukirjades on märgitud, et uued omanikud kasutavad maad ”rootsi õiguse” (ius Svecicum) alusel. See tähendas eelkõige isiklikku vabadust, põlvest põlve edasi antavat asustusõigust ning kindlamalt fikseeritud makse. Ka Väike-Pakrile asusid elama rootslased. Padise mõisaga jäid saared seotuks 20 sajandini. Sajanditega kujunes saartel välja rikkalike traditsioonidega rahvakultuur ning oma keelemurre, mis Suur- ja Väike-Pakril oli mõnevõrra erinev.
Esimese iseseisvuse ajal moodustasid saared omaette Pakri valla. Viies külas elas 1934 aastal 354 inimest ning paiknes 119 talu. Kummalgi saarel oli oma kool, kirik ja kalmistu, tegutses koduloomuuseum. Eestlased pole seal kunagi elanud. Paraku lõppes idüll aastal 1940, kui kogu elanikkond sunniti kodudest lahkuma (tagasi Rootsi), külad hävitati ja saared muudeti Nõukogude Liidu sõjaväebaasiks ning Varssavi pakti maade lennuvägede õppepommitamise polügooniks. Koos sõjaväelinnakutega ehitati 1952 aastal ka üle 10 ha suuruse Langgranne laiu kulgev saari ühendav tammtee. Saari pommitati viimati veel 1992 aastal, juba suveräänse vabariigi ajal, kuid õnneks peamiselt õppemürskudega, mistõttu loodus eriti ei kahjustunud. Saared tagastati Eestile 1994 aasta mais.
Värvikas ajalugu, haruldased looma-ja linnuliigid, sõjaaegsed lõhkekehad, puutumata loodus ja lummavad vaated. Seda kõike pakub sulle Eesti kõige paremini hoitud saladus – salapärane Pakri saar…
Pakritel ei ela ainult veisekarjad ja linnuparved. Kaugeltki sellest. Saartel elavad ka kohalikud elanikud väga mõnusat ja rahulikku elu. Läbi ajaloo on saartel olevad külad läbi tule ja vee käinud ning on tänapäevani säilinud. Üks neist on näiteks Väike Pakri Suurküla. Pakri saarte šoti mägiveised ei ole kuskil aedikus kinni, vaid liiguvad saartel täiesti vabalt ja iseseisvalt ringi. Kokku on neid pea 500 tükki ning nad elutsevad umbes sajapealistes karjades. Seega tõenäosus Pakri saartel šoti mägiveist kohata on äärmiselt kõrge.
