Väljasõit Tartust kl 07.30 Vanemuise alumisest parklast ja kl 08.15 Puhu risti Olerexi tanklast.
Sõidame Järva-Jaani. Külastame Järva-Jaani vanatehnika varjupaika, mille loomise eesmärgiks oli nõukogude perioodil meie teedel liikunud, nii endise N. Liidu kui ka teiste riikide tehastes valminud sõidukite, samuti endisaegse põllutehnika ja teetöömasinate ning kõikvõimaliku tuletõrjetehnika koondamine huvilistele vaatamiseks. Tänaseks on kogutud üle 500 erinevas seisundis masina. Eksponaatide hulgas on nii autosid, busse, veokeid, traktoreid kui ka näiteks teehöövel, mitu teraviljakombaini. Aastal 2019 sai ülekaaluka häälteenamusega Järva-Jaani vanatehnika varjupaiga laiendus ja muuseumide keskus tiitli „Järvamaa aasta tegu 2019“.
Eesti Jalgrattamuuseum Väätsal asub keskaegsest talimaanteekõrtsist 1893 aastal ümber ehitatud ajaloolises vallamajas, mis on lisaks vanadele ratastele sisustanud jalgrataste „kuldaja“ 1920-30-ndate aastate stiilis. Siin tutvume jalgratta kui liiklusvahendiga Eestis alates aegade algusest kuni 1991 aastani. Seitsmes saalis on väljas umbes 150 ajaloolist jalgratast.
Sõit mäenõlval kõrgete põlispuude rüpes asuvasse Kirna mõisasse ja loodusravi parki. Meeldejäävam külastusaeg Kirna mõisaparki ongi maikuu, mil siin õitsevad tuhanded erivärvilised tulbid. Imetleme õiteilu. Teeme ka ekskursiooni 18 sajandi teises pooles rajatud Kirna kunagises esinduslikus mõisahoones. Neile, kes tunnevad huvi loodusravi vastu, on Kirna looduspark hästi tuntud inimese bioloogilisi rütme toetava loodusliku fooni tõttu. Kirna mõisa maa-alal on tugevad magneetilis-anomaalsed tsoonid ehk geoloogilised lõhed, mis maakoore tasandeis tekitavad eri toimega välju. Positiivse laenguga kohtadest saab tervenemiseks ja vajalikeks muudatusteks lisaenergiat. See, kas inimene terveneb Kirnas osaliselt või täielikult, sõltub tema soovist, valmisolekust, tahtest, usaldusest ning vastuvõtlikkusest loodusravile. Muutused võivad toimuda otsekohe või mõne aja pärast, osa inimesi vajab korduvat pargikülastust.
Pärnu jõe ääres Türi-Allikul asunud mõisa vana viinavabrik ja vesiveski on tänaseks saanud uue funktsiooni – pakkuda meeldivat peatuspaika puhkajatele ja juhuslikele möödasõitjatele. Lõunasöök (lisatasu eest, ettetellimisel) Veski-Silla restoranis.
Wile Alpaca farm. Alpakad pärinevad Lõuna-Ameerikast ja neid peetakse vanimateks, umbes 6000 aastat tagasi inimeste poolt kodustatud loomadeks. Vanimaks tänaseni elusaks eellaseks loetakse vicunjasid. Alpakasid kasvatatakse peamiselt nende suurepärase villa pärast. See on läikiv ja siidine, pehme ning luksuslik, lambavillast kordi soojem ja ei ole torkiv. Jalutame ringi omaniku mõnusa jutu saatel 2014 aastal loodud farmis, mil alustati 11 alpaka kasvatusega. Farmi nimiloom Wile sündis 12. mail 2014. Alpakad on karjaloomad, kes oma loomult on uudishimulikud ja leebed. Tänaseks on armsaid loomi rohkem, juurdetulijad kõik kohapeal sündinud. Siin on neid mitmes erinevas värvitoonis. Farmi eesmärgiks on kvaliteetsete tõu- ja villaloomade kasvatus ja aretamine, lõnga ja käsitöö tootmine ning vanade oskuste, kraasimise ja ketramise, õpetamine. Külastuse käigus räägitakse alpakadest lähemalt, nende päritolust, elukommetest ja lustakatest juhtumitest. Saab neile paigi teha. Farmi villatoas tutvustatakse alpakade pügamistehnikat ning räägitakse, mida villast teha annab. Võimalus soetada alpakavillast lõnga ja kudumeid.
Türi vallas Villevere külas hakati 19 sajandi teisel poolel rajama Eesti üht vanimat, Rõugu talupark- dendraariumi. Eestimaal on kauneid mõisaparke, aga et üks talumees juba 19 sajandi lõpul oma talu ümber võõrpuuliike ja lilli istutama hakkas, see oli tollases külaühiskonnas üsna iseäralik nähtus – eks neid Rõugu talu peremehi vähe imelikeks peetigi. Rajamist alustasid Rõugud 1885 aastal, kohe pärast talu ostmist. Ilmselt oli uhketel peremeestel plaan näidata, et nii nagu mõisnik, suudab parki pidada ka talumees. Lisaks puudearmastusele oli peremeestel huvi ka raamatute ja teatri vastu. Pargi täiendajateks oli kolm põlve Rõuke. Viimane, August (Kusti) Rõuk lasi ümbruskonnast pargialale vedada ka uhkeid kivimürakaid. Aga ükskord oli aeg sealmaal, et viimane Rõugu peremees Kusti pidi siitilmast lahkuma ja aed sai pärandatud Pirgu seltskonnale, kus teater ja dendroloogia jälle sümbioosis. Praegu peab Rõugu parki trio – teatriinimesed Merle Karusoo ja Katrin Saukas ning loodusemees Andrus Ristkok, kes on võtnud oma pühaks kohuseks eelkäijate tööd ja vaeva elus hoida.
Park on looduskaitse all aastast 1959. Jalutame vabakujulises pargis, kus leidub u 300 liiki puid ja põõsaid, kümneid pargiroose, kividega ümbritsetud lillepeenraid, mõned tiigid ja arvukalt linde-loomi. Pargi teeb eriliseks dekoratiivne kivikollektsioon. Ligikaudu 300 meetrit ida pool on lagedal põllul looduskaitsealune Villevere ehk Ollepa suurkivi.
Sõit Tartusse.
