Osmussaart ehk rootsi keeles Odensholmi on kirjalikes allikates mainitud juba 13. sajandil ning tema nime seostatakse viikingite peajumala Odiniga. Saare nime ja viikingite jumala seose kohta levib mitu legendi – esimese järgi olevat saar saanud oma nime Odini-nimelise rändrahnu järgi, mida peeti isegi Odini hauakiviks; teise pärimuse kohaselt olevad Odin Põõsapea (Spithamn) neemelt astudes tühjendanud oma kinga liivast. Eestikeelne nimi Osmussaar võiks olla lühend pikemast Otsmaasaarest ehk saarest maa otsas, sest moodustab ju saar seljandikuna meres Põõsaspea poolsaare jätku. Osmussaarlased ise kutsusid oma saart Backen (seljandik).
Vanadele kirjutistele tuginedes olid saare püsielanikud rahvuselt rootslased, keda nimetati esmakordselt 1436. aastal. 16. sajandi alguses asus saarel arvatavasti viis talu, mille elanikud olid pärimuse järgi tulnud Stockholmi saarestikust. Erinevate epideemiate tulemusel on saar olnud aga mitmeid kordi laastatud ning nende tulemusel on uusi asukaid saarele tulnud mitmelt poolt. Enne II maailmasõda oli Osmussaar asustatud rannarootslastega, kellest enamik põgenes sõja eest Rootsi. Täna elab saarel vaid üks perekond.
Osmussaar on tuntud oma mitmekesise maastiku ja erilise looduskoosluse poolest. Rannaniidud, alvarid, puisniidud, madalsood ja pankrannik on väga vaheldusrikkad ning tänu sellele kasvab saarel palju erinevaid ja ka haruldasi taimeliike. Eestis levinud 36 orhideede liigist on Osmussaarel leitud 16 liiki. Osmussaar on Eesti loodepoolseim, suuruselt neljateistkümnes saar, kerkides merest umbes 3000 aastat tagasi. Loode-kagu suunas paikneva pikliku saarekese mõõtmed on 4,6 x 1,3 km. Saar kuulub Euroopa Liidu kaitsealade võrgustikku. Erilist kaitsmist väärivad siin linnustik, taimestik, jäänukjärved, ulatuslikud klibuväljad ning Neugrundi meteoriidikraatrist pärinevad suured kivid ehk nn Neugrund-bretšad. Saare loodetipus kõrgub Osmussaare kuulus mustavalge triibuline raudbetoonist tuletorn.
