Soome lahes Prangli saare vahetus läheduses asuvad kaks väiksemat saart Aksi ja Keri.
AKSI asub Prangli saarest u 3 km kagu pool, teda kutsutakse ka Väike-Prangliks. Aksil tekkis püsiasustus 1797. aastal, kui Prangli mees Aabram rentis Haljava mõisahärralt Aksi saare ja asus sinna elama. Perekonnanimede panemise ajal sai pere nimeks saare järgi Aksberg. Suguvõsa ettevõtmised, oskused ja muusikaline andekus mitme põlvkonna vältel on jätnud sügava jälje kohaliku elu arengusse ning kultuurilukku. Olles Eesti kuulsamad paadimeistrid, valmistasid nad ka muusikariistu – oreleid ja harmooniume. Ka Aksi kiiktoole peeti eriti headeks. Aksbergide suguvõsa elas ja töötas saarel kuni pärast II maailmasõda enamus Aksbergidest pöördus Rootsi, Ameerikasse või Kanadasse. Viimaseid jääjaid sundis lahkuma nõukogude piirivalve. Nii lõppes Aksi püsiasustus 1953. aastal.
KERI saar asub Pranglist rohkem kui 6 km põhja pool, olles üks Eesti põhjapoolseimaid saari. Keri varaseim kirjeldus on aastast 1623 ja pärineb hollandlase Julius Blaeuwi meresõiduraamatust: „Väike paljas leetseljak, keskel meremärk”. Nii on väitnud ka vanad randlased, nimetades meremärki paagiks või tornitaoliseks rajatiseks. Arvatavasti kahjustati Keri paaki Põhjasõja ajal, sest miks muidu andis Peeter I käsu püstitada saarele majakas. Valmis see 1719, kuid lagunes väga kiiresti. Praegune kivist ja metallist tuletorn pärineb 1803. aastast ning on muinsuskaitse all. 20. sajandi alguses süvendati Keri saarel kaevu, mille käigus avastati hoopis maagaas. 1906.-1912. aastal kasutati maagaasi majaka tööks ning majakavahi majapidamises pandi tööle esimene looduslikul gaasil töötav pliit Eestis. Enne 2002. aastat olid saare püsielanikeks majakavahtide pered, kuid pärast nende lahkumist on saar ametlikult asustamata. Nüüd tegutsevad seal vabatahtlikud majakavahid.