Puukingake "Neli kevadpäeva lilletriibulises Hollandis"

Hollandisse tuleb minna ikka ajal, mil suur osa maast on kaetud õitsvate tulbi-, nartsissi- ja hüatsindipõldudega ning Lisses peetakse lilleparaadi. Kuna minu varasem Hollandi kogemus piirdus ainult riigist läbisõiduga, kus Belgia ja Hollandi riigipiiri märkisid teabetahvlid kahe kartulipõllu vahel, siis ühel kevadel mõned aastad tagasi tuligi see reis ette võtta.

Esimesel päeval tutvusime organiseeritult Amsterdamiga. Mulle hakkas see linn väga meeldima, just oma imeilusa arhitektuuri pärast, mida sai imetletud paadiga kanalitel ringsõitu tehes. Kõrgete ja kitsaste majade fassaadid olla pisut kaldu ehitatud, et saaks kõike vajalikku tänavalt köiesüsteemidega kõrgematele korrustele vinnata. Kanalite ääres on ka piisavalt rohelust ning on ka neid, kes eelistavadki elada kanalitel paatelamutes. Lillede ja üldse aiandusega sai tutvuda juba suurtel lilleturgudel, kus äratasid tähelepanu amarülluste kaalikasuurused sibulad, kõikvõimaliku kuju ja värvusega kaktusebeebid, mis olid kaanega plasttopsi pakitud, et oleks neid mugav ja ohutu kaasa võtta, kõikvõimalikud muud lillesibulad ning tuhandete kaupa lõikelilli. Tõelistel aiandushuvilistel oli siin palju imestada ja ahhetada. Holland seondub muidugi liberaalse narkopoliitikaga ning selle kinnituseks olid kõikjal müügil koduseks kanepikasvatuseks mõeldud erinevad stardipaketid, 6 eurot tükk. Ilmselgelt ei ole seal tegemist meilgi põllumajanduslikus tootmises lubatud kultuurkanepi, vaid ikka selle kangema suguvennaga. Hollandile on iseloomulik ka imeilus sini-valgetes värvides keraamika ja portselantooted, mida on täis kõik suveniiri- ja kunstipoed, tillukestest sõrmkübaratest alustades ja hiiglaslike vaasidega lõpetades. Eriti kuulus on selles osas Delft, mida samuti sellel reisil külastasime.

Kõik ootasid muidugi jalutuskäiku Punaste laternate rajooni, kus on ka palju teemakohaseid baare ja muid meelelahutuskohti, valikuga erootikast pornoni. Punaseid laternaid, selliseid Vana Toomase kultuslambi moodi, hakkas silma üksikuid, pigem on vastavate asutuste uksed ja aknad dekoreeritud peenikese punase valgusega torulambiga. Õhtu hakul ei olnudki neid aknal istuvaid teenusepakkujaid nii palju, kui arvata võis, kuid mis võib seal toimuda pimedamal ajal, see jäigi teadmata. Jäi mulje, et naistele ei meeldi, et neid vahitakse lihtsalt kui turismiobjekte. Igatahes monumendi on nad endile kui maailma vanima elukutse esindajad välja teeninud, ikka aknaraamis ootel seisva kujuna.

Amsterdamis on turistil rohkem võimalus jääda jalgratta, kui auto alla. Jalgrattateed on pühad ja puutumatud ja niisama seal ratturitel jalus koperdada pole mõtet. Jalgrattaid on seal tõesti tohutult ning valdav enamus neist on ikka suhteliselt vanad ja kulunud väljanägemisega, ilmselt põhjusel, et poleks kahju sellest ilma jääda. Kui selline peaks ära varastatama, siis vaevalt et keegi vaevub politseisse kaebama minema, ennem leiab nõela heinakuhjast kui kadunud ratta Amsterdamist nende kümnete tuhandete seast. Ja kui palju neid veel kanalitesse kadunud või kaotatud on!

Järgmisel päeval oli väljasõit Het Loo kuninglikku suveresidentsi, mille juurde kuulub kaunite purskkaevudega barokkstiilis aed, nagu Versaille väiksem ja tagasihoidlikum variant. Maalähedasemat elu sai kogeda Zaanse-Schansi vabaõhumuuseumis, kus on armsad värvilised maamajad ja ehtsad tuulikud. Nägime puukingade valmistamist ning samas asuvas poes oli neid sadades mustrites, kujundustes ja värvides ka müügil, võtmehoidja suurusest kuni ikka päris suurte jalanumbriteni. Nägin, kuidas mõned proovisid neid isegi jalga, kuid minu arvates nendega ikka kõndida ei saa, varbad saab ju ruttu veriseks. Ei kujuta ette, kus nendega siis klobistada saaks või peaks. Kuna enamus nägi oma värviliste või sini-valgete maalingutega välja nagu kunstiteosed, siis sobivad nad ikka rohkem dekoratiivelemendiks. Veel käisime Irene Hoeve juustutöökojas, kus demonstreeriti juustuvalmistamise protsessi, sai degusteerida kümnete erinevate maitsetega juustusid ja neid ka kaasa osta, millist võimalust ka agaralt kasutati. Ikka väike maitsevaheldus kodumaisele toodangule.

See väljasõit lõppes mereäärses Volendami kalurikülas, kus nagu paljudes maailma erinevates mereäärsetes kohtades alustab giid juttu sellega, et kunagi asus siin väike kaluriküla…Praegu tundus see olevat küll täielikult turismile orienteeritud linnake, kuna igas majakeses asus kas pood, söögi-joogikoht või mõni muu teenindusasutus. Mereäärse promenaadi ääres seisid küll ankrus purjelaevad ja promenaadil on nii pingil istuva kaluri kui meest merelt ootava perenaise elusuurused kujud, kuid midagi rohkem kunagist vaikset kaluriküla ei meenutanud.

Kolmas päev möödus minul Amsterdamis mõningate huviväärtustega iseseisvalt tutvudes. Kuna kohe Amsterdami südames Dami väljaku ääres asub Madame Tussaud vahakujude muuseum, siis oli selle külastus lihtsalt kohustuslik, pealegi kui Londoni peamuuseumis käimisest juba aastaid möödas. Kus siis veel saaks ennast kuningliku perekonnaga samale pildile sokutada, Justin Bieberit või Robert Pattinsoni suudelda või Lady Gaga käevangu võtta, kui mitte sellises muuseumis. Keegi ei tormanud ka vihaselt kohale ega teinud märkusi, kui vahakujudega sai ettevaatlikus otseses kokkupuutes olles fotosid teha. Nalja pakkus vaatepilt, kuidas soliidses vanuses härrad püüdsid kontrollida, kas Marilyn Monroel on lehviva kleidi all ikka aluspüksid jalas. Olid küll.

Nagu sellistes muuseumites ikka, on ka siin niinimetatud õuduste kamber, mis oli peaaegu pime, üksikute kahtlaste tulukestega eraldi asetsev pikk koridor. Igaks juhuks haakisin ennast ühe naiste seltskonna selja taha ja mitte asjata – selles koridoris ikka ehmatati inimesi korralikult ja eesminejate etteaimatavad karjatused säästsid mul hulgaliselt närvirakke. No ei ole ilus pimedusest mingi piraadina koledat häält tehes ja ahelaid kõlistades külastajatele näkku hüpata! Nii võib ju südari saada! Huvitav kas neil näitlejatel endil ka sellest lõbus on? Mingi vastav hoiatussilt oli küll sissepääsu juures üleval, aga ikkagi ei ole see meeldiv kogemus.

Kui juba Amsterdamis olla, siis tuleb külastada ka midagi pahelist. Coffeeshoppi ei tõstnud ma oma jalga põhimõtteliselt, samuti on mulle vastuvõtmatu kanepi hais (erialase tööga seoses olen ma sellega pidanud kokku puutuma). Seega jäi üle külastada ühte mitmest linnas ringi jalutades märgatud erootikamuuseumist, mis osutus täiskasvanud inimese jaoks võib öelda et isegi naljakaks kogemuseks. Terve korrus oli sisustatud möödunud sajanditest pärineva n.ö. ajakohase erootilise fotomaterjaliga, lisaks oli hulk erineva väljanägemise ja tegevusega vahakujusid või liikuvaid inimnukke, milliste jaoks oli eraldi kujundatud sektsioon Punaste laternate rajoonina. Taaslavastatud oli alasti Marilyn Monroega toimunud fotosessioon, Mata Hari kuju oli kujutatud napis esinemiskostüümis. Eksponeeritud oli palju omapärast monumentaalkunsti nii keset näitusesaale kui seintel. Nii et lõppkokkuvõttes ei midagi erilist. Küllap leidub ka krõbedama ekspositsiooniga muuseume ja näitusi.

Programmi viimane päev kuulus lõpuks lilledele. Keukenhofi lilleaed oli tõesti võrratu. Kuna olin seal juba käinud töökaaslase tehtud fotosid näinud, siis teadsin, mis meid ees ootab. Aga kõik see ületas ootused. Kui palju tööd ja vaeva ikkagi nõuab nende miljonite tulpide, nartsisside ja hüatsintide istutamine ja kogu territooriumi hooldamine, et kogu see ilu korraga õide puhkeks ja veel pikka aega õitseks? Tegu pole mitte lihtsalt lillepeenarde ja -klumpidega, vaid lausa mitmevärviliste lillejõgedega. Alustassi suuruste õitega nartsissid, erineva kujuga kroonlehtedega tulbid, õied nagu suured veinipokaalid. Mida rohkem aeg hommikust lõuna poole jõudis, seda rahvarohkemaks ka lilleaed muutus ning lõpuks voolasid kõnniteedel lakkamatud inimmassid nagu meie laulupeorongkäigud. Territooriumi on ka 3 suurt paviljoni, üks pühendatud kuninglikule perekonnale, teises olid samuti kevadlilled ning kolmas oli täis orhideesid. See oli ikka täiesti vapustav vaatepilt. Tavalisel inimesel on mure, et üks supermarketi lillepoest ostetud orhidee uuesti õitsema saada, aga siin ilutses sadades sortides ja kümnetes värvides tuhandeid õisi nii lopsakatel potitaimedel kui lõikelilledena, osad lausa inimkõrguste põõsastena nagu kuskil troopilises metsas. Jälle tekib küsimus, kuidas on suudetud neid lilli nii kasvatada ja hooldada, et tulemuseks on selline õitemeri.

Pärast lilleaia külastust sõitsime vaatama Lisse lilleparaadi. Tee peal sai imetletud lõputuid lillepõldusid ja seal vagude vahel isegi ringi käia. Erilises vaimustuses sellistest värvilistest triibupõldudest paistsid olevat Jaapani turistid, kes vaimustunult põldu pidi laiali jooksid ning vaatepilti pildistasid. Ka lenduritele pidi kevadine Holland, mil see on nagu triibuline vaip, eriti meeldima. Kohalikud elanikud olid paraadi läbimineku kohtades juba aegsasti oma toolidega tee ääres kohad sisse võtnud. Sellel aastal oli suurtele veoautodele lilledest ülesehitatud kompositsioonide teemaks „Muusikalid“. Kui kõikvõimalikult dekoreeritud sõiduautod oli möödunud, veeresidki üksteise järel aeglaselt kohale peamiselt tulpidest ja nartsissidest loodud stseenid, kujundid ja iseloomulikud sümbolid: Wicked, Hair, Soldaat van Oranje, Crazy Shopping, Sound of Music, Mary Poppins, Alice in Wonderland, Mamma Mia, Phantom of the Opera, Singin´in the Rain, My Fair Lady, Cabaret, Lion King, Grease, West Side Story, Wizad of Oz. Igal platvormil oli ka asjakohaselt kostümeeritud näitlejaid, osadel mürtsus elav muusika. Jällegi imetlusväärne, kuidas sellised monumentaalsed teosed valmivad, ideest kuni teostuseni välja.

Lilleparaadilt sõitsime Madurodami Mini-Hollandisse, kus võis end Gulliverina tundes jalutada Hollandi kõigi tähtsamate nii ajalooliste kui tänapäevaste ehitiste ja rajatiste vähendatud koopiate vahel. Siingi sõitsid ringi pisikesed autod, rongid, lennukid ja laevad ning askeldasid inimfiguurid. Kuna Hollandi ajalugu ja arhitektuuriobjektid olid kahjuks suuresti tundmatud, tuli lihtsalt jalutada nende maksimaalselt rinnakõrguste linnaosade, kindluste, losside ja kirikute vahel ja imetleda neid loonud meistrite kätetööd. Meeleolukas päev lõppes Delftis, kus vist igaüks ostis mingi sini-valge keraamilise tarbeasja või suveniiri.

Järgmisel hommikul Amsterdamist Tallinnasse jõudes võttis meid lennujaamas vastu narkokoer. Mida oligi arvata. Tulime ju ikkagi Hollandist.