Orange Orange "Maroko, mitte ainult apelsinid"

Pean ausalt tunnistama, et kaks aastat tagasi suurele kevadisele Maroko ringreisile läksin ma teatud eelarvamustega. Loomulikult olin ma varem islamimaades käinud, nii ühes ülirikkas kui mitmes tagasihoidlikuma tasemega riigis. Lihtsalt paar tuttavat, kes küll ainult Agadiris olid puhanud ja selle lähiümbruses ringi liikunud, ei olnud nähtust just kõige suuremas vaimustuses. Ise selle pika ja tiheda programmiga reisi läbiteinuna võin vabalt öelda, et need kurtjad pole tõelist Marokot näinudki.

Otsustasin siinkohal kirja panna mõned meenutused, seigad, kogemused sellest väga huvitavast, harivast ja silmaringi laiendavast ringreisist.

Üks nähtuist meeldejäävamaid arhitektuurikomplekse oli kindlasti Casablancas asuv kuningas Hassan II mošee ja selle ees laiuv hiigelväljak. See vaatepilt on lihtsalt võimas ja eriti müstiliselt suursugune tundus see reisi viimasel õhtul, kui enne päikeseloojangut sai väljakul ka selle teises otsas ringi jalutatud. Ja nüüd kujutage endale ette suurusjärgus Tallinna Lauluväljaku täit mehi, kes sellel väljakul ühes rütmis ja ühes palves oma jumala poole kummarduvad. Koos mošees viibijatega saab palvusest osa võtta ligi 100000 inimest. Milline pühendumus ja vaimsus selles avaldub, seda ei mõista ükski valge inimene, eriti selline, kelle jaoks tähendab islam vaid terrorismi ja pagulasi.

Marrakechis meeldis mulle kõige rohkem väike roheline oaas keset punasest savist linna, milleks on Yves Saint Laurentile kuulunud Majorelle aed, omal ajal maailma rikkalikuim botaanikaaed. Külastasime seda kohe hommikul programmi alustusena, mil see oli täis linnulaulu ja värskendavat jahedust. Ja millised kaktused seal kasvavad, ühed võimsamad kui teised ja teised nunnumad kui esimesed, peaaegu kõik said ka igast asendist üles pildistatud. Ühes aias asuvas paviljonis saab tutvuda põlisrahva berberite unikaalsete ehetega. Selle rahustava roheluse ja erinevate veekogude kontrastiks on lihtsalt silmipimestavalt ergas koobaltsinine, kollane ja oranź aiakeraamika, hiigelsuurte vaasideni välja.

Marrakechi ühel sümbolil, muinasjutuvestjate turuväljakul ehk Jemaa El Fnal tuli mul aga eriti tähelepanelik olla, sest seal vingerdas maas minu jaoks liiga tihedalt madusid, kelle vastu mul mitte mingisugust sümpaatiat pole, ja keda nende omanikud polnud eriti altid ohjes hoidma. Ma olen seenemetsast seal kohatud rästikupoja pärast ka minema jooksnud, nii et sellel õhtupoolikul seal Aafrika suurimal turuplatsil ei tundnud ma ennast kõige mugavamalt. Päris kurb oli vaadata ahve, kes turistidele vaatamiseks, lõbustamiseks või pildistamiseks pidid seal tundide viisi nööri või keti otsas olema. Mitte et ma mingi paduroheline ökoaktivistist loomakaitsja oleks, aga metslooma koht on ikka tema loomulikus elukeskkonnas. Hoopis lõbusamad ahvid olid vabas looduses elavad berberi makaagid, kes tulid terve karjaga turistidega kohtuma Kesk-Atlase Zadi kuru haruldase seedrimets veerel. Seal oli nii beebisid toitvaid ahviemmesid, kes stoiliselt fotograafidele poseerisid, vahel õnnestus ka issi kampa saada, kui vallatuid noorukeid, kes turnisid puid pidi nii kiiresti, et neid oli raske pildile saada. Mõned aktiivsemad tegelased haarasid inimeste ümber liikudes isegi naiste seelikusabadest kinni. Need ahvid ei tule metsast maantee äärde ei kutsumise ega kella peale, vaid siis kui ise vajalikuks peavad, nii et kellel õnnestub neid näha, sellel veab. Kahjuks saab neid loomi seal maantee ületamisel autorataste all hukka.

Vana-Rooma riik ulatus enne, kui ta omaenese raskuse all kokku varises, Lääne-Aafrikani ehk Marokoni välja. Maroko kõige pühama linna Moulay Idrissi lähedal asub üllatavalt hästi säilinud hoonestusega Rooma-aegne linn Volubilis, kus on palju kauneid kivimosaiike. Nagu igas korralikus Rooma linnas asub ka siin bordell, kus giid võib mõnele nooremale meesterahvale korraldada väikese üllatuseksperimendi, enne küll kontrollitakse üle katsealusel huumorisoone olemasolu.

Maroko kuningriigi esimeses pealinnas Fesis käisime terviklikumas keskaegse islami vanalinnas ja sealses nahaparkalite, -värvalite ja -kaupmeeste kvartalis Chouradis. See vanalinn on selline kitsaste ja enamuses tupiktänavatega labürint, et lihtsalt ei kujuta ette, kuidas seal omapäi oskaks liikuda, kindlasti jõuaks lõpuks ka kuhugi välja, kuid kuhu edasi? Kuidas jõuda välja grupi kogunemiskohta, kui inglise keelt keegi ei räägi ja kõik sildid on araabiakeelsed? Enne vanalinna sisenemist hoiatasid giidid tõsiselt varguste eest, kus organiseeritud kurjategijad pahaaimamatu turisti mingit kaupa müügiks pakkumisega jürgenveberlikult peenelt ja grupis tegutsedes paljaks varastavad. Kaevata pole sellisel juhul kuhugi ega kellelegi. Meile palgati isegi kohalikud turvamehed, kes kaupa tegema tuleva päti eemale hoiaks. Giididel pidi olema ütlus, et kui Fesi linnaekskursioon saab kadudeta tehtud, võib Maroko reisi õnnestunuks pidada. Meie grupiga läks kõik õnnelikult.

Ma olen vaadanud praktiliselt kõiki Reisile minuga telesaateid ja eriti jäi meelde nagu alati üleni valges Eesti esiesteet Linnar Priimägi, ise ilmselt minestuse äärel, vaateaknal jälgimas ja kommenteerimas all suures sisehoovis erivärviliste vedelikega täidetud mahutites paljajalu ja -käsi nahku töötlevaid töömehi. Seda saadet vaadates olin kindel, et ka mina pean seda oma silmaga nägema ja ninaga tundma. See vaatepilt oli muidugi vaatamist väärt ja on jäädvustatud iga Fesis käinu fotokogusse ja haistmismeeltesse. Kasutatakse seal looduslikke materjale, alates tuvisõnnikust ja lubjast ning lõpetades erinevate värvainetega. Valmistoodangut pakutakse kõigis vikerkaarevärvides. Kuigi, ei olnud see hais seal midagi nii tapvalt õudne, piparmündikimbukest sai nina ees hoida ja minule maalapsena meenub, et omaaegses sovhoosi suursigalas haises palju võimsamalt.

Kunagises pealinnas Meknesis on maetud linna rajaja ja 17.-18. sajandi Maroko võimsaim valitseja Moulay Ismail. Tema hauakambrit sai mausoleumis uudistada sinna sissepääsu takistava võre tagant, kuna uskmatud ei tohi sealset pühapaika ligidalt külastada. Tühja sellest riigivalitsemisest, ka Türgi kuulsaimat sultanit Süleiman Toredat teatakse Eestis ikka rohkem sultaana Hürremi abikaasana. Selle Moulay tähelepanuväärne saavutus on muidugi see, et teda peetakse maailmas kõige rohkem lapsi sigitanud meheks. Erinevatel allikatel on laste arvuks 867 (525 poega ja 342 tütart), 888, 1171 ja isegi 1704. Teadlased on matemaatiliste meetoditega välja arvutanud, et arvestades tema eluiga, eeldatavalt siis üle keskmise mehelikkust ja haaremi suurust võis laste arv üle 1000 olla isegi võimalik, kuigi nende suuremate arvude puhul lõid mängus ilmselt kaasa ka sultani õukondlased. Laste emasid võis arvutuste kohaselt olla kokku sadakond. Eelnevat arvestades peaks tänapäevases Marokos elama päris palju selle sultani otseseid veresugulasi.

Pealinnas Rabatis võib sattuda justkui Kreeka väikelinna, nimelt asub seal täpselt kreekapäraselt sini-valgetes värvivariatsioonides Oudaia kasbah, omapärane linnaosa, kunagine kindluslinn, kus lõunasest palavusest inimtühjadel tänavatel põõnavad natuke rääbaka välimusega kassid ja suurtes savipottides kasvavad kidurad taimed. Kahjuks oli Rabati sümbol Hassani torn tellingutes, nii et seda ilmaimet ei saanudki täies ilus nautida. Pidi see kaliif ka 12. sajandil enne õiget aega ära surema, mistõttu grandioosne ehitus pooleli jäi. Allah ainult teab, milline kompleks oleks sellel väljakul püsti löödud. Nüüd sai imetleda ainult kuningate mausoleumi, kuhu kahjuks sisse ei pääsenud.

Marokost rääkides ei saa kuidagi üle maitsetest, värvidest ja lõhnadest.

Kõige maitsvamad toidud olid valmistatud traditsioonilisel viisil teravatipulise kaanega „tagine“ ahjupottides hautades-küpsetades. Erinevad juur- ja köögiviljad, kana ja lammas, kuskus, loomaliha mustade ploomidega. Ei mingit peenutsevat kastmetilkadega ja paari suutäie suuruse „praega“ taldrikumäärimist, millise konsumeerimise järel nõuab tühjaks jäänud kõht korralikku pannitäit praekartuleid, vaid aus ja ehtne talupojatoit. Neid ahjupotte osteti ka kaasa ja loodetavasti leiavad need kodudes ka kasutust.

Reisi jooksul sai külastatud keraamika-, vaiba-, metallehistöö-, mosaiigi-, kivitöötlemis- ja parfümeeria-kosmeetikatöökodasid. Vaipade, tekstiilide, mosaiikide, seinataldrikute ja kõikvõimalike muude nõude värvi- ja mustrikirevus ajas pea nii segamini, et minul, kellel on kodus peaaegu terve sein kaetud reisidelt kaasa toodud taldrikutega, oleks peaaegu Marokost taldrik ostmata jäänud. Lõpuks sai see siiski omandatud ühest suvalisest väikesest poest, musta värvi mustriga ja tumeroheline, nagu on kuningavõimu sümbol viisnurk Maroko lipul.

Kaubatänavatel jäid silma erksavärvilised lõhnavate maitseainete kuhilad ja püramiidid, ega meiesugused kartuli ja sousti usku oskakski neid hinnata ja kasutada. Soovitan küll 35-st vürtsist koosnevat segu Ras El Hanout, mida mina kasutan sealihast ahjuprae ja plovi maitsestamisel, seda segu pidi ka Eesti vürtsipoodides müüdama. Loomulikult tuleb Marokost kaasa osta argaaniaõli, mida sai valida nii puhtal kujul kui erinevate naturaalsete aroomiõlidega segatult ja mis kohapeal oli võrreldes Eestis müüdavaga 3-4 korda odavam.

Kokkuvõtteks nägime väga vaheldusrikast maastikku - lumelaikudega Atlase mägedest kõrbedüünide ette tekkinud järveni, datlipalmidega ääristatud jõesänge keset elutut mägismaad, lõputut kivikõrbe, seedrimetsasid, rohetavaid karjamaid, roosipõlde ja puuviljaaedasid, kanjoneid ja panoraamina laiuvaid kuldkollaseid viljapõlde. Lõunapoolsemates piirkondades oli esimene viljasaak juba koristatud, nii et täiesti augustikuine tunne tuli peale. Augustikuuga seoses veel, et kui meie Eestis imetleme sellel ajal tähistaevast, siis tõeliselt vapustavat pilti sai näha kõrbes, kus puudus valgusreostus. Lihtsalt lesid soojas öös lamamistoolis ja vaatad seda sametmusta tihedalt hõbedat täis pillutud siravat ja sätendavat taevast. Oleks sellest rohkem teadmisi ja astronoomiline atlas käepärast olnud, võinuks sealt kindlasti mõne tähtkuju üles otsida.

Kindlasti laienes paljude silmaring islami ja koraani teemadel, kuna meie kohalik nelja keelt valdav giid oli peale majandus- ja geograafiaalase kõrghariduse ka vaimuliku ettevalmistusega, kes võiks igapäevaselt mošees teenida, kuid eelistab giidiametit ja kiitis täiesti objektiivselt just Eesti turistide gruppe kui distsiplineerituid ja teadmishimulisi.

Aga need apelsinid? On ju teada, et avalikes kohtades parkides ja tänavatel kasvavate apelsinipuude viljad ei sünni süüa. Kõige magusamad on ikka need, mis turuletil saadaval nii värskel kujul, et oksarao küljes olevad lehed pole veel ära närtsinud. Minge ja proovige!