Eesti maainimene "Mälukilde pikast bussireisist"

Lugesin 1993. a. kevadel ajalehest, et üks Tartu firma korraldab bussireisi Euroopasse. Reisiplaani tutvustamise kohaks oli märgitud mingi keemiaga seotud asutus Mustamäel. Läksin kolleegiga ettenähtud ajal kohale. Selgus täpsem marsruut: Rootsi-Taani-Saksamaa-Andorra-Hispaania-Tšehhi-Poola-Leedu-Läti. Ajavahemik oli 18. juuli-05. august. Saime teada, et sõit toimub Ikarusbussiga ja ööbimiseks tuleb endal telgid kaasa võtta. Kolleeg loobus. Minu reisikihk aga oli suur. Olin käinud turismigruppidega ja ka seljakoti reisijana Nõukogude Liidu avarustes Franz-Josephi maast kõrbete ja Kamtšatkani, aga see bussireis võimaldaks kindlasti näha n.ö. vaba maailma. Otsustasin minna!

Ettenähtud ajal käisin samas kohas Mustamäel reisiraha maksmas, sain selle kohta ka mingi lihtsa dokumendi. Ei mingit lepingut – nii lihtne see oligi. Tänapäeval küll nii lihtsalt tegutseda ei julgeks. Aga reis kulges suurepäraselt! Liivalaia tänava pangas vahetasin reisiraha – hiljem selgus, et anti kehtivuse kaotanud Prantsuse metallraha. Reisieelsetel päevadel varusin konserve, küpsiseid, kuivikuid. Oli teada, et õhtusöökideks hangib produktid reisikorraldaja ehk „Ja see kõik on Teile hinna sees!“, nagu kõlab tänapäeval Nikal Traveli reklaamlause.

18. juuli pärastlõunaks koguneti Tallinna Reisisadamasse. Sõitsin sinna Balti jaamast taksoga, kaasas üks kotitäis toidumoona, jahimehe telk vaiadega, kummimadrats, magamiskott, riided – no andis ikka tassida. Sadamasse saabus meie reisibuss. Kuni keskosani istusid reisijad, sealt tahapoole olid istekohtadele laotatud ajalehed, vaba oli veel ainult viimane ilma vahekäiguta ja selle ees üks kahekohaline iste. Eks Tallinnast peale tulijad olid tuttavatel ajalehe abil lasknud „okupeerida oma müüri“, kui kasutada paar aastat tagasi New Yorkist meilegi levinud väljendit. Hiivasin koha eelviimasel istmel. Reisifirma tol ajal istekohti ei broneerinud. Kohapeal jagati kõigile koopiamasinatel paljundatud skeemid suuremate linnade kohta.

Ja siis laevale. See oli parvlaev „Estonia“, mis uppus järgmisel aastal. Teadlikumad isikud olid endale soetanud lisatasu eest kajutikohad. Koos kümmekonna kaaslasega veetsin öö ühes üldruumis diivanitel konutades. Mäletan hästi selle ruumi tumerohelist mööbli- ja põrandakatet. Hommikul Stokholmi jõudes külastasime kuningalossi ümbrust, vaatasime linna. Seejärel läks sõit edasi mööda Rootsit. Õhtupoolikul jäime laagrisse mingile metsaäärsele platsile. Keedeti suppi, seati üles telgid. Mind kutsus telgikaaslaseks keskealine reisija (Valli?), kel oli kaasas ilma põhjata suur sõjaväe telk. Ta töötas Toompeal valvekoerte kantseldajana (sõna otseses mõttes). Lõdisesime kogu öö. Edaspidi magasin oma pisitelgis ja tema sai kuhugi manuliseks. Järgmisel hommikul sõitsime Helsingborgi, sealt praamile ja edasi Taanimaale. Käisime Helsingeri lossi juures, mida teatakse Hamleti lossina. Meenutasin endamisi Draamateatris nähtud lavastust (1978), kus Hamletit mängis Juhan Viiding. Kopenhaagenis olime n.ö. vabakäigul. Rühmiti käidi kuningalossi juures, Legolandi lähistel, Väikest Merineitsit vaatamas. Järgnes sõit üle sildade ja väinade Saksamaale. Pikem peatus tehti Hamburgis. Oli ilus õhtupoolik. Jalutasime linna peatänaval, kus oli mitmeid erootikakauplusi. Meie grupi rahvas vaatas neid vidinaid akendel ja kommenteeriti elavalt omavahel, seejärel sisenesid julgemad kauplusesse. Edasi kulges sõit ja peatused Reims, Frankfurt, ööbimised ja olimegi Pariisis. Käisime Eiffeli tornis, Notre-Dame katedraalis, Louvre kunstimuuseumis (ja see kõik – st. piletid olid meile hinna sees!). Linnas oli ainus siseööbimine meie seltskonna jaoks broneeritud suurtes tubades, kuid voodeid kõigile ei jätkunud. Teisel linnapäeval sõitsime pilvelõhkujate ärirajoonis La Defense, käisime Concorde´i väljakul ja suundusime Pere-Lachaise´ kalmistule Eduard Viiralti hauda vaatama, ei leidnud. Küll aga peatusime Edith Piafi haua juures, kus olid värsked lilled.

Edasine telkimiskoht oli Pariisi äärelinna pargiala servas olev võsa (Boulogne mets). Ja siis Versailles` – suur lossi- ja pargiansambel. Imetlusväärne muru (karjamaa raihein)! Prantsusmaalt viis teekond läbi Andorra Hispaaniasse. Jäime kaheks ööks telkima Barcelona lähedale kämpingusse, päevaks sõitsime linna. Käisime olümpiastaadionil, vaatasime Familia Zagradat, jalutasime tänavatel, huvilised käisid härjavõistlustel. Otsisin kaaslasega hiljem uuesti peatänavat kehakeelt kasutades – kaaslane pani käe asfaldi lähedale ja küsis: Rambla? Saime hakkama. Viimaseks lõunapoolseks sihiks oli Tarragona. Selle lähistele jõudsime õhtuks. Telkimist takistas sealsetest tehastest leviv tugev kloori lõhn ja pöördusime kiiresti tagasi. Ööbimiskohaks oli asustamata liivane mereäärne ala. Üks rühma meesisik oli ostnud purgi tigusid ja pakkus neid kõigile. Kuna oli õhtuhämarus, julges nii mõnigi, mina kaasa arvatud teo karbist välja sikutada ja maitsta. Ptüi!

Tagasiteel sõitsime läbi Prantsusmaa ja Saksamaa. Pikem peatus oli Prahas, kus käisime Karli sillal ja kuulsa kellaga raekoja platsil. Mehed maitsesid õllemarke. Poolas ööbisime ühe kämpingu juures. Oli periood, kus Poolas rööviti auto- ja bussireisijaid. Seetõttu läksid kartlikumad ja rahakamad ööbima majakestesse, julgemad ja vaesemad oma telkidesse.

Poola-Leedu piiripunktis tuli piiriületust oodata. Reisi viimane osa läbi Leedu ja Läti möödus suuremate peatusteta. Ja olimegi õnnelikult kodus tagasi, tulvil reisimuljeid. Reisil, eriti sellisel pikal bussireisil, on oluline ka reisiseltskond. Kaasteelised olid toredad. Kuigi selle reisi toimumise ajast on vett voolanud paljugi merre ja sadestunud lupja mu verre meenuvad mõned neist.

Giidiks oli firmajuht Sirje, kel kaasas poeg ja tütar vanuses 10 aastat pluss-miinus. Hispaania keele tõlgiks oli brünett daam Tartust. Oli mikrobioloogidest abielupaar, loomaaia töötaja, fotograaf Lõuna-Eestist, BNS-s tõlgina töötav noormees, vetarst, ema 12-aastase tütrega, kes toonitas alati, et talle ei ole oluline palju miski siin maksab, peaasi et kätte saan (tapeti hiljem Tartus viisikmõrvas). Minu istekoha naabriks oli noormees, kes väitis et tal on lõpetamata põhiharidus, aga on arvutispets. Nägin teda aastaid hiljem teleuudistes süüdistatuna häkkimises. Minu suurim elamus sellel reisil oli Versailles´.

Ja lõpuks veidi reisimise filosoofiast. Mida rohkem reisid, seda rohkem tahad reisida. Reisimine tõstab tavapärase tagant esile kõik selle, mida pidevalt ähvardab katta argipäevastumise unetav tuhk. Maailma ristumispunktides on ju elul sulle alati midagi öelda. Rännupisikut võib külvata raamat, reisikirjeldus või koguni juhuslik tänavavestlus, kui nakkuseks on teatav eelsoodumus. Silmaga nähtava kõrval panevad reisihetked mälus elama pisiasjad – hääled, temperatuur, lõhnad need võivad hetkel varju jääda, kuid ühe või teise reisi puhul sööbivad kõige enam mällu. Mõned minupoolsed näited: mägimändide ja merevee lõhn Kuramaa luidetel, linnulaul, arõkkides voolava vee sulin ja akaatsiate lõhn, miks õhtuses Ašhabadis, lainete müha Vaikse ookeani rannakaljudel.

Iga reisi juures saab eristada kolm staadiumi. Esimene on vaimustus uutest paikadest ja kohtumistest reisi planeerimisel. Sel ajajärgul on rõõm peatse reisi üle kõige suurem. Mida lähemale väljasõidupäev nihkub, seda rohkem koguneb tulevase reisi ümber tumedaid pilvi. Saabub näriv kahtluste periood: milleks minna, mis mind seal ootab? Aastate lisandudes kõhklused aina kasvavad kuni saabub aeg, mil sellest ei saa enam üle ega ümber. Kolmas staadium on vabanemine, rõõm, et kahtlused suudeti ületada ja ollakse siiski teel.

Ja ükskord saabub hetk, mil tuleb võtta teistsugune eluviis sest:

Aeg on kündnud näkku kortsud,
õlad jäänud längu.
Sompus ilm toob liigestesse
mõnikordki ängi.
Vahel hinge põhjas tunnen
kaugustesse tungi,
aga ikka õhtul lähen
kodus oma sängi.

Olen tänulik Tensi reisidele selle pika bussireisi eest, samuti tänan kõiki teisi firmasid, mille reisijana olen hiljem oma maailmapilti avardanud.

Lisatud fotol firmajuht Sirje vaskul roosas, reisi meenutaja esimeses reas paremalt esimene.

1993