LostInVerona "Oi aegu ammuseid..."

Olen käinud juba aastakümneid nii kergematel soojade maade puhkusereisidel kui sisutiheda programmiga kultuurireisidel Aasias, Aafrikas ja Euroopas. Nüüd oma märkmeid ja fotoalbumeid sirvides pidin tõdema, et Tensi-Reisidega sai kogu Euroopa läbi sõidetud eelmise sajandi 90-ndatel ja lähiminevikus on käidud ainult kevadisel Hollandi reisil ja suurel Maroko ringreisil. Olen lihtsalt kasutanud teiste reisibüroode ja -korraldajate teenuseid nende poolt pakutavate kaugemate ja eksootilisemate sihtkohtade pärast, mis nendel aegadel ei olnud Tensi-Reiside programmis.

Sellegipoolest on üht-teist omapärast mäletada ka nendest aegadest, mil Tensi-Reisid AS kandis esialgselt nime Tensiid ja oli välja kasvamas ühiste huvidega keemikute ettevõtmisest turismiettevõtteks.

Kas tänapäeval oleks veel keegi nõus minema bussireisile, mille sihtkohaks on Hispaania, ja seda edasi-tagasi sõites läbi Baltikumi ja Poola? Vaadake Euroopa kaardile ja kujutage seda teekonda endale ette. Arvan et mitte. Ja kui meenutada, et sellel reisil olid osad ööbimised telkides, mis tuli ise kaasa võtta, lisaks veel magamiskotid ja täispuhutavad madratsid, kusjuures ööbimispaik oli vahel selline, mis lihtsalt tee peal enne suure pimeda saabumist ette jäi. Õhtuti tehti sellises mustlaslaagris suurte matkapriimuste peal ühissuppi, puhas vesi oli bussis kaasas suurtes piimanõudega, ja hommikuseks pesemiseks tuli vallutada esimese kiirtee-äärse tankla tualett. Terve reisi jooksul oli mitu bussis ööbimist. Söögikraam võeti taolistel reisidel reeglina kodunt kaasa ja oh neid bussis pidevalt levinud kuubikupuljongi ja kiirkartulipudru lõhnasid. Taolistel reisidel oli muidugi ka ööbimisi erineva taseme ja sisseseadega kämpingutes, kus olid korralikud pesemisvõimalused ja köökides sai kaasavõetud kraamist süüa teha, ja suurlinnades muidugi hotellides. Sai magatud nii paberist linade vahel kui suleteki all.

Ja siis muidugi see kurikuulus Poola-Leedu Lazdijai piiripunkt, kus mõned reisigrupid kuulu järgi lausa mitu ööpäeva olla veetnud. Piirist 7 km kaugusel asuvas Lazdijai linnas pidid kõige uhkemate majade omanikud olema Leedu piirivalvurid, teadagi miks. Ei olnudki nii haruldane, kui järjekorralohest vurasid mööda nii sõiduautod kui suured bussid. Time is money! Piiripunkti lähedusse jõudes läks kohe panustamiseks, mitu tundi oma väärtuslikust elust siis seekord siin veeta tuleb, ma enam täpselt ei mäleta, aga enda rekord oli vist kuskil 10 tunni ringis. Magad bussis paar tundi, teed silmad lahti, aga buss pole meetritki edasi liikunud, siis keedetakse teeserval veel viimased purgisupid ühiseineks, sööd, magad veel järgmised tunnid, ikka sama seis. Välja kaugemale loodusesse eriti minna ei saanud, sest teeäärsed alad olid ära reostatud Ja siis läheb korraga kiireks, hea et kõik ringi uitama läinud reisijatest selles lõputus järjekorras seisvatest sõidukitest bussi õigeaegselt üles leiavad. Piir ületatud, jätkus kojusõit juba tunduvalt lõbusamalt. Baltikumi tagasi saabudes sai mõnel reisil läbitud ka ühte tunduvalt tsiviliseeritumat piirületuspunkti, mille nimi mulle kahjuks enam ei meenu.

Tänapäeval pole ilmselgelt selline askeetlik reisimismoodus enam valdavale enamusele vastuvõetav, mulle kindlasti mitte. Nüüd sõidame kohale ja tagasi lennukiga, kohapeal on ringisõiduks buss ja öömajadeks korralikud hotellid, kus rikkalik hommikusöök ja soovitavalt õhtusöök rootsi lauas.

Ometi sai selliste tingimustega, aasta-aastalt need siiski muutusid paremateks ja mugavamateks, käidud nii Hispaania, Itaalia, Suurbritannia, Prantsusmaa ja Kreeka ringreisidel, ega kahetse midagi. Läbi käia sai siiski väga palju riike ja külastada väga suurel arvul vaatamisväärsusi nii linnades kui maakohtades. Samuti ei mäleta, et keegi oleks kurtnud või virisenud nende olude ja tingimuste kohta. Tollastes reisiseltskondades olid nii 5-aastane tüdruk kui palju vapraid pensionäre.

Nendest aegadest on meeles ka mõndagi naljakat või omapärast. Muidugi oli tõsiseks probleemiks see, et bussid kippusid tee peal katki minema, endal oli selline juhus 3 või isegi 4 korra. Kõige rohkem on meelde jäänud juhus, kui buss läks katki juba Rootsis, kus olime ülesõidul Taani ja Saksamaale suunal. Igatahes organiseeriti meile ööbimiseks kämping, buss sai ka ära remonditud, aga järgmiseks päevaks oli Rootsi viisade kehtivusaeg lõppenud, sõit läks siiski rõõmsalt edasi ja õnneks selle ebaseaduslikult võõras riigis viibimisega probleemi ei tekkinud. Küll oli probleem kahel inimesel, kes pidid meiega liituma alles Kopenhagenis ja ootasid bussi, mis ei tulnudki, õigemini saabus ca ööpäev hiljem. Tollal polnud ju mobiiltelefone ega midagi, mingite kanalite kaudu nendega siiski ilmselt side organiseeriti, nii et lõpuks ootasid nad meid kokkulepitud ajal ja kokkulepitud kohas, nagu on kombeks öelda ühe tuntud Vene telesaate juhil. Imelikul kombel see ööpäevane viivitus meie reisiprogrammi segamini ei löönud, kõik ettenähtud kohad ja objektid said külastatud, ainult Kopenhageni linnaekskursioon toimus keset ööd.

Suurbritannia ringreisil oli meie reisiseltskonnas värvikas vanadaam, kes enda sõnul tuli Śotimaale oma juuri otsima. Nimelt oli ta veendunud, et tema esivanem oli tegev kuninganna Maria Stuarti õukonnas ja seda ta rääkis nii meile kui vabalt inglise keelt vallates igal võimalusel hotellides ja muuseumites. Ei tea, kas vanaproua oli teinud põhjaliku eeltöö arhiivides või arvas lihtsalt nii need asjad olevat. Hiljem kodus nähtust ja kuuldust inspireerituna lugesin uuesti diagonaalis läbi Stefan Zweigi raamatu Maria Stuart ja leidsin sealt tõesti meie vanaproua perekonnanimega õukondlase, kellest oli kirjas vist küll ainult üks lause. Oli see uskumus siis tõele tuginev, kes seda teab. Peaasi et asjaosaline ise rahule jäi. Loodetavasti. Ma ise olen suur Briti ajaloo huviline ja oli pettumus, kui me siis mingil põhjusel ei jõudnudki Londonis Westminster Abbeysse. Giidi jutu järgi pidi Elizabeth I hauamonumendil olema eriti kole nägu. Lubasin siis, et nagunii ma tulen tagasi ja vaatan selle asja ikka isiklikult üle. Möödus 7 aastat, ma võitsin ühel reisikirjade konkursil Londoni reisi ja esimese asjana otsisin Westminster Abbeys üles Elizabethi ja Mary Tudori hauaplatsid. No ei olnud see nägu tõesti just kõige kaunim, ju siis vastas tolle aja kohta eakana surnud kuninganna tegelikule välimusele. 16-ndal sajandil ei pannud isegi kuningannad enekaid näoraamatusse üles, et kontrollida saaks…

Meeles on ka soliidses eas pensionäridest paaride kohkumus ja kibekiire poest põgenemine, kui nad kas tahes või tahtmatult Pariisi olid sisenenud teatud tootegrupile spetsialiseerunud kauplusse, mille seinaekraanidel jooksid nõukogude kasvatusega inimese silmadele harjumatud, kuid siiski äärmiselt elulist tegevust kajastavad videod ning vitriinides ja lettidel laiutas kõikvõimalikus suuruses, kujunduses ja värvivalikus sõna otseses mõistes riistvara.

Tollal oli igas riigis oma rahvuslik valuuta, mida tuli siis pea kümnekonnas nimetuses kaasa võtta ja mida tuli siis jagada, korrutada, liita ja lahutada, et Eesti kroonile vastav hind teada saada. Seoses sellega on meeles üks seik Hispaania reisilt, kus üks reisikaaslane ostis Toledos kohaliku käsitöö eseme, maksis selle eest õige hinna peseetades, kuid avastas alles hiljem hinda ümber arvutades, et oli maksnud pea kümnekordselt kõrgema hinna seoses sellega, et oli ise hinda Eesti kroonidesse valesti ümber arvestanud.

Tollastest toiduelamustest, kui nii võib öelda, on meelde jäänud, et ilmselt oma elu esimese hamburgeri hinnaga 1 DEM sõin ma kuskil Saksamaal. Ei olnud suurem asi ja tänaseni ei pea sellisest kiirtoidust lugu, kuigi tänapäevased Eestis erinevate müüjate poolt pakutavad burgerid pole võrreldavadki tolle ilmetu ja maitsetu eksemplariga. Pariisis sai jälle esimest korda kebabi proovitud ja see oli küll maitsev. Nüüd võib ausalt tunnistada, et need mõned kebabid, mis siis said võetud, sai pandud Tensiidi arvele, lihtsalt raamatupidamislikult väike tasaarvestus Eiffeli torni külastuse piletitega… Prantsusmaal sai ühest supermarketist ostetud suur neljakandiline viilusai, mis nägi välja nagu suur saunaśvamm, maitses piltlikult väljendudes samuti nagu švamm, ei kuivanud kõvaks ega ei läinud kilekotis hallitama, seega oligi tõeline śvammsai või saiaśvamm. Tõin eksperimendi mõttes selle viimased viilud Eestisse ja siin nad esialgsest muutumatul kujul prügikastis oma lõpu ka leidsid.

Nagu lugesite, ei kirjeldanud ma oma kunagisi reisimarsruute ega loetlenud külastatud objekte. Reisikiri ei pea olema turismibroźüür või läbitava marsruudi kirjeldus. Need olid lihtsalt mõned meenutused ja seigad reisidest Tensi-Reiside algusaegadel ca 20 aastat tagasi. Juba sellel suvel on mul üle mitme aasta kavas jälle reis Tensi-Reisidega, kuna minu suur armastus on Vahemeri. Nii et kohtumiseni!