Koopaorav "Minu esimene lennureis"

Eelmise aasta suvel sai teoks minu esimene lennureis. Olin väga ootusärev, sest lennukiga lendamisest olin seni vaid unistanud. Samuti ei olnud ma varem käinud rohkemates välisriikides kui Läti, Soome ja Rootsi. Reisi põhiootused olid seotud sõiduga mägiteedel Kõrg-Alpidesse ja sealse loodusega, mida siiani olin ainult telerist imetletud. Kokku sain oma reisipagasisse selle reisiga korraga nii Śveitsi, Austria kui Itaalia ja läbisõidul ka Saksamaa.

Kõike see oli palju rohkem, kui oskasin oodata. Need on vaated, mida lihtsalt peab oma silmaga nägema. Mööda mäeveerule laotatud „spagetikujulist“ teed ehk serpentiine mööda tuli bussiga aina ülespooles sõita. Kilomeetrite pikkune kitsas sik-sakiline tee kulges aina kõrgemale ja kõrgemale. Tegime turistidele kohustuslikke vahepeatusi, et vaateid nautida, pildistada ja filmida. Minul oli kaasas seikluskaamera, mida kasutasin ka bussiaknast ümbrust filmides, kuna kõik see tundus nii põnev ja huvitav. Olen kuulnud, et paljud inimesed ei talu sellist edasi-tagasi keerutavat sõitmist ega julge isegi bussiaknast välja vaadata, Norras Trolliteel pidid mõned lausa bussi vahekäigus pikali maas olema. Minul õnneks mingit probleemi ei tekkinud. Saime isegi südasuvist lund katsuda, mis tundus nii teistmoodi Eesti tavalise lumega võrreldes, selline märg ja raske. Kõrg-Alpide teel sõitmine oli väga põnev, eriti kui varem ei ole sellist kogemust olnud ning kontrast madala ja tasase Eestimaaga on ikka üüratu. Kõrged mäed, rohelised aasad ja kaunid järved, palju on näha kaljudelt alla voolavaid koski. Maaliline Grossglockner Hochalpenstrasse nimeline mägitee viis meid otse Hohe Tauerni rahvusparki. Viimases on palju üle 3000 meetri kõrguseid mägesid ja neist algavaid liustikke. Jalutasime mööda keiser Franz-Josefi panoraamteed 2369 m kõrgusel. Wilhelm-Swarovski vaatlustornis oli võimalik tutvuda erinevate ekspositsioonidega, mis tutvustasid kohalikku loodust ja elu-olu. Mäenõlval õnnestus näha ka ringijooksvaid koopaoravaid ehk ümisejaid.

Tõeline kohtumine koopaoravaga sai teoks tänu meie giidile. Nimelt on tal mägedes tuttav kohvikupidaja, kellel on lemmikloomaks kodustatud koopaorav. Võrreldes vabas looduses ringijooksvate ümisejatega, oli tema lemmik tõeline vaatamisväärsus. Priske isand istus uhkelt peremehe õlal, laskis ennast pildistada ja silitada. Koopaoravate väärtuslikust rasvast tehakse ka mitmesuguseid looduslikke ravimeid ja kosmeetikatooteid, mida ka kodustele kaasa sai ostetud. Samuti olid väga popid koopaoravate teemalised suveniirid, mänguasjad ja kaisupadjad.

Tirooli rahvusõhtult ei puudunud joodeldajad ja rahvamuusikud. Saime nautida lõbusat ja kõrgetasemelist kontserti. Meestantsijatel olid jalas paksud lühikesed nahkpüksid, mida siis hoogsalt ja rütmiliselt patsutati, mis rahvale palju nalja tegi. Mõne sellise „nahkpükste“ rühma võiks vahelduse mõttes kutsuda külalisesinejaks Eestis peetavale Meeste tantsupeole. Midagi uut maitsmismeelele oli pakutav pannkoogisupp. Selleks küpsetatakse suured õhukesed ülepannikoogid, lõigatakse peenikesteks ribadeks ja pannakse maitsestatud puljongi sisse. Maitseelamus ja arutelu supi üle tekitas rahvas lõbusat elevust. Mulle isiklikult maitsevad pannkoogid kõige rohkem ikka traditsioonilisel viisil süües.

Kohaliku giidi saatel tutvusime Bellinzonas Gastelgrande kindluse ja linnaga. Jällegi nii palju huvitavat arhitektuuri, mida ma varem näinud ei olnud. Vahepeal väga palavaks muutunud ilm kiskus pilviseks, nii et saime sahmaka värskendavat äiksevihma kaela. Kui jõudsime Lugano järve äärde Mini-Śveitsi, siis säras jälle päike. Jalutasime 1:25 mõõtkavas tehtud ehitiste vahel, milliste puhul on tähelepanu pööratud ka väikeste detailide tõepärasele täpsusele. Üsna väikesele maa-alale kaunilt kujundatud parki on paigutatud 121 riigi tähtsamat vaatamisväärsust – kirikuid, losse ja kindlusi. Nende originaale oli reisi kestel nähtud paremal juhul kümnekonna ringis, aga äratundmisrõõmu jagus sellegipoolest. Edasi Maggiore järve poole sõites muutus loodus lopsakamaks, palju oli puuviljaaedasid, vanade oliivipuude kasvatusi ja muidugi palme ning mitmevärvilisi õitsvaid põõsaid.

Külastatud sai muidugi veel mitmeid vaatamisväärsusi ja huvitavaid kohti, kuid kõigest ei hakka siinkohal rääkima. Keda huvitab, saab selle teekonna läbi teha reisil „Majesteetlikud Alpid“.

Kõige suurem „üllatus“ ootas meid aga reisi lõpul, kui olime kahe lennureisiga koduteele asumas. Halva ilma tõttu jäi meie Milano-Frankfurti lend tublisti hiljaks ning kuigi kogu meie reisigrupp jooksis ennastsalgavalt mööda pikki terminaale, jäime me ikkagi kõik Frankfurt-Tallinna lennukist maha. Mina olen sportlane, kellele see jooksudistants mingeid raskusi ei tekitanud, kuid meie grupis oli ka palju vanemaid inimesi, kes ka ikka elu ja tervisega lõpuks õigesse väravasse jõudsid, kuid kõik see oli ilmaasjata! Tegelikult oli päris imelik, et lennuk niimoodi pooltühjalt minema lendas, ei saanud arugi, kas oli infot antud, et terve turismigrupp on maha jäämas. Põhjus võis olla ka selles, et sellel ajal oli Tallinna Lennujaamas maandumisradade remont ja viimaste hilisõhtuste lendude saabumise aeg täpselt määratud. Kui meid oleks Frankfurdis ära oodatud, oleksime võib-olla pidanud maanduma mõnel teisel lähikonna lennuväljal. Igatahes leidus meie grupis kohe hakkajaid inimesi, kes asusid asja organiseerima, kuna meie giid meiega koos koju tulemas ei olnud. Organiseeriti toidutalongid, uued piletid ja taksod hotelli sõitmiseks ja nii saime selle öö plaaniväliselt Saksamaal veeta. Järgmisel päeval saime päevase reisiga ilusasti Tallinnasse ja sellise lisaseiklusega reis lõppeski.

Reis Alpidesse jättis mulle unustamatu mulje. Suusaspordi huvilisena tahaksin kunagi, kui Eestis talvel enam üldse lund maha ei tule, kuhugi sinnakanti mägedesse tagasi, siis juba suusareisile.