Felicita "Kuidas ma Itaalias targemaks sain"

Eelmise sajandi 90-ndad olid enamusele eestimaalastest Euroopa avastamise algusajad. Esimesed reisifirmad hakkasid korraldama bussiga ringreise ning vaatamata mitmetele ebamugavustele nagu piiriületuste järjekorrad, bussis öised ülesõidud ja alati mitte kõige mugavamad ööbimistingimused, tormati oma uudishimu rahuldama erinevatesse riikidesse, et sealseid kuulsaid vaatamisväärsusi, millest varem vaid telekast pilti nähtud või kunagisest ajalootunnist midagi meelde jäänud, oma silmaga üle vaadata ja kui saab, siis ka käega katsuda. Internet oma võlumaailmaga tänapäevases tähenduses alles hakkas maailmas jalgu alla saama ja minule oli see nendel aegadel ikka päris tundmatu nähtus. Praegu loed Google abiga isegi selle hotellitoa, kus ööbida tuleb, voodis olevad padjad üle, neil aegadel võis vast atlasest riigi kaarti uurida ja mõnest teatmeteosest lisa lugeda, kui sedagi viitsisid.

Nii läksin minagi detailselt ettevalmistamatult Itaalia ringreisile ja oi-oi, kui palju targemaks ma seal ikka sain.

Veneetsia. Ma ei teagi, kas see on nüüd päris piinlik või mitte veel praegugi tunnistada, et ma tollal tegelikult ei teadnud sellest linnast suurt midagi, et mis see on ja mida sellega seonduvad üldtuntud objektid nagu Doodźide palee ja Püha Markuse väljak tähendavad ja endast üldse kujutavad. Kõige tipuks ma arvasin, et see linn asub ikka selle saapasääre äärel ehk emamaal ja need kanalid lõikavad sinna sisse, nagu teadsin olevat Amsterdamis. Oh seda püha lihtsameelsust, kui selgus, et see linn oma ajaloolises osas asub hoopis Aadria mere laguunis asuvatel saartel! Iga kord, kui telekas jooksnud Türgi seriaali Sajandi armastus vaadates sellest Veneetsia riigist ja sellega seotud tegelastest juttu tehti, tuli mulle see piinlik teadmatus jälle meelde. Aga pole hullu, hilisematel aegadel mitmel pool maailmas reisimas käies on selliseid momente veel ja veel ette tulnud, kui pole viitsinud varem internetis eeltööd teha.

Veneetsiast jäidki kahetised tunded. Kunagine võimas Vahemere äärne vabariik on taandunud turistidest üleujutatud vaatamisväärsuseks. Elada seal ei tahaks mingil juhul, juba selle palavusega kaasneva läpatise ja roiskuva vee tõttu. Kõik see on ju tasapisi hävinev möödunud aegade hiilgus. Veneetsias on veel hiljemgi käidud ja nendest kordadest ongi meelde jäänud just meeletu värske õhu puuduses oleva inimmassi rüselemine ning kohutavalt palav ja niiske ilm. Naudingut pakkus ainult sõit Suure kanalil, kus vähemalt midagi hingata oli ning sai rahulikult möödalibisevaid paleesid imetleda. Nii et korra võiks igaüks Itaaliat külastades seal ära käia, aga rohkem vaevalt, kui see just mõne kunsti- või filmiüritusega seotud pole.

Vatikan. Programm nägi ette nii Püha Peetruse katedraali kui Vatikani muuseumi ja Sixtuse kabeli külastust. Jah, ma teadsin, et on olemas selline „kabel“, kus on kuulsad kunstiteosed, aga millegipärast ma arvasin, et see on katedraali enda üks osadest, no nagu selle põhiosast kuhugi poole kõrvale minnes. Tegelikult on see ju hoopis paavsti palee eraldiseisev hoone. Et omapäi, ilma giidita ringkäiku tehes korraga ühte üleni maalingutega kaetud saali sattusin, taipasin et olengi selles kabelis, kuna ümberringi hakati erinevates keeltes sosistama „Sixtuse kabel“. See siis oligi! Teadsin kunstiteost Viimne kohtupäev ja tundsingi selle otsaseinas ära. Selline see valikuvõimalus siis ongi, kas saada edasi taevasse või põrgusse. Michelangelo oli geenius, ilma ühegi kahtluseta. Maalida 4 aastaga selline lagi nagu see lõpuks valmis sai, see lihtsalt pidi olema üliinimese looming ja üliinimlik pingutus. Olen hiljem internetis selle teose kohta rohkem uurinud ja rahulikult saanud erinevate süžeedega maalingute detailidesse süveneda. Kas teate, et autor kasutas oma teose loomisel matemaatilist kuldlõiget ja selle tuntuima osa – Aadama loomine (sellest teineteise poole sirutuvate sõrmedega detaili teavad vist kõik) puhul on Jumala taustaks inimaju täpne kujutis, kaetud küll inglikujudega? Tollal polnud mul muidugi sellistest asjadest mingit teadmist.

Rooma kui linna iseenesest mind tagasi eriti ei kisu, kuigi Trevi purskkaevu sai münt visatud. Püha Peetruse basiilikas ja Vatikani muuseumis tahaks küll veel rahulikult ringi vaadata ja nüüd juba teadlikult ja detailselt uurida ja imetleda ka Sixtuse kabeli kunstiteoseid. Kas mõni tänapäevane kunstnik oleks millekski selliseks võimeline, kahtlen sügavalt. Liiga kaua aega võttev, liiga ebamugav ja tervistkahjustav. Ja kas leiduks ka tellijat? Majaseinu katvaid pihustivärvidega teostatud graffiteid ei saa ju võrrelda Michelangelo loominguga.

Pompei. Koolitundidest oli ikka meelde jäänud, et kuri vulkaan Vesuuv hakkas kunagi väga-väga ammu purskama, purustas ja mattis oma jalamil asunud linnad kiiresti tuha alla ning et seal on tänapäevaks väljakaevamised tehtud. Arvasingi, et ju see tänapäevane Pompei on üks väli igavaid varemeid, aga tegelikkus osutus hoopis millekski muuks. See oli ikka päris korralik linn peaaegu tervete majade, paleede, ühiskondlike asutuste ja amfiteatriga, nende vahel sillutises sügavate rööbastega tänavad. Ja veel millised imelised mosaiigid ja seinamaalingud ja nii hästi säilinud ja säilitatud! Selles linnas võiks omaette mitu tundi jalutada ja uudistada. Seda ka minu reisikaaslane tegi ja nii ta ka ära kadus! Õnneks pole see territoorium nii suur, et sinna võikski ekslema jääda ja lõpuks leidis ta ikka ülejäänud grupi üles. Vulkaani hävitustöö oli muidugi antiikajal vältimatu katastroof, mille toimumisest teadsid ette ainult linnud ja loomad, kes varakult põgenema hakkasid. Samas just tänu sellele säilis Pompeis nii palju originaalset puutumatult pea mitmeks aastatuhandeks ning see annab teadlastele siiani uurimismaterjali ja -tööd. Pompei ja selle elanikud ei ohverdanud ennast ilmaasjata. Internetis on leitav huvitav arvutianimatsioon Pompei viimastest hetkedest. Soovitan igaühel, kellel plaanis seda ajalooliselt väga põnevat kohta külastada, see eelnevalt ära vaadata. Saab aimu sellest, milline Pompei enne hävingut võis välja näha ning kui kiiresti kõik toimus. Link on järgmine: http://www.imelineajalugu.ee/uudised/2016/04/07/vaata-arvutianimatsiooni-pompei-viimastest-hetkedest.

Nii et pole mida öelda, reisimine laiendab silmaringi ja annab uusi teadmisi või värskendab vanu. Ja seda ka tänapäeval, kui reisimarsruudi ja huviväärtused võib Google ja Youtube abil juba ette läbi teha. Oma silm on kuningas!