Esmeralda "Pariisis unes ja ilmsi"

Aastakümneid tagasi, kui välismaale, isegi tollastesse sotsmaadesse reisimine ei olnud tavalisele inimesele praktiliselt võimalik, nägin ma unes korduvalt, kuidas ma olen reisil võõrastes kohtades või teel sinna. Nii käisin ma oma unenägudes Berliinis, Rumeenia salapärastes maakohtades, Niagara joal, veel kusagil eriliselt võimsate jugade juures, mis originaalis peaksid asuma Aafrikas, ning olin teel lennukiga kuhugi teadmatusse üle Kagu-Aasia lennates. Päris elus olen hiljem Berliinis olnud ainult läbisõidul, Rumeeniasse ja Niagara juurde pole jõudnud, kuid Aafrika ja Kagu-Aasiasse riikidesse olen korduvalt reisinud.

Ja siis nägin ma kord unes, et olen Pariisis, minuga olid koos mingid tundmatud tegelased ja aeg ei olnud kindlasti tänapäev. Ja tegutsesime me Jumalaema kirikus, õigemini selle all poolpimedates katakombides, kuid mis eesmärgil, seda ma endale ei teadvustanud. Pidime nagu kuhugi põgenema või kedagi päästma ning ju see ikka pime keskaeg oli. Kiriku tegelikku ilu ja hiilgust ma selles unenäos ei näinudki. Aga teadmine, et ajame mingeid salajasi asju just Notre Dames, oli täiesti olemas. Võimalik, et selle unenäo vallandas mingi ajus talletunud mälukild Viktor Hugo kuulsast romaanist.

See kunagine unenägu oli mul meeles ka siis, kui 23 aastat tagasi Pariisis sai ära käidud. Tegelikult kestis see külastus küll ainult kuskil 1,5 päeva ja oli suurema ringreisi üks vahepeatustest, aga asi seegi. Mäletan, et Pariisi jõudsime peale öist väsitavat bussisõitu Saksamaalt, seega suhteliselt vaevatutena. Ilm oli sombune ja jahedavõitu. Fotosid vaadates oli mul isegi kerge suvejope seljas. Esimesed muljed bussiaknast ei olnud selle suurlinna kohta kõige meeltülendavamad, kui läbi just mitte kõige eksklusiivsemate linnaosade sõitsime. Varahommikusel ajal hakkasid meile silma mustanahalised, tollel ajal ilma poliitkorrektse tsensuurita ehk siis otsekoheselt öeldes neegrid, kelledest ühed, neoonvärvilised vestid seljas, tegelesid tänavatel koristustöödega, teised sõna otseses mõttes magasid sildade all. Kodutus tundus meiesugustele nõukogude korra karastusega inimesele siis sellise võõra kapitalistliku probleemina.

Tasapisi muutusid ilm, ümbrus ja tuju siiski paremaks. Tegime bussiga linnaekskursiooni, kus näidati kõiki kuulsaid ajaloolisi kohti ja hooneid, sõitsime mööda Champ-Elyseesi Triumfikaareni. Järgmisel päeval saime teada, et ühel mõttelisel joonel on kokku 3 Triumfikaart, üks klaasist monumentaalne ehitis nimega La Grande Arche La Defense moodsas ärilinnaosas, siis see klassikaliselt tuntud ja siis veel üks väiksem, kahjuks ei mäleta, kus küll see asus. Loomulikult käisime Eiffeli tornis. See osutus oma mõõtmetelt, eriti jalamil, ikka tohutu suureks võrreldes sellega, milline ta piltidel ja telekast nähtuna tundus. Võimalus oli valida erinevate vaateplatvormide vahel ja muidugi tuli ikka nii kõrgele minna kui võimalik ning sealt ümbrust imetleda. Kõik meie grupist seda võimalust kõige kõrgemale sõita ei kasutanudki, võib-olla oli põhjus kõrgusekartuses või erineva hinnaga sissepääsupiletites.

Ja siis muidugi Jumalaema kirik Pariisis - Notre Dame. See oli üks esimesi tõeliselt võimsaid kirikuid-katedraale, kuhu ma oma elus sattusin. Nüüdseks on Euroopas vist kõik sellised tuntumad kohad läbi käidud. Vaatamist seal muidugi oli, kõige rohkem jäi meelde suur ümmargune roosaken ja kaunid värvilised vitraažid. Nendel kujutatu lahtiseletamiseks oleks meiesugustele piiblikaugetele inimestele põhjaliku ekskursiooni käigus vaja teoloogi või kunstiajaloolise haridusega giidi abi. Sinna kirikusse tahaksin küll veel tagasi minna ja juba teadlikumana kõigega tutvuda. Millegipärast on seda arhitektuuripärli kõige rohkem fotodel eksponeeritud oma kahetornilise võimsa esifassaadiga, kuigi tegelikult on ta just külgvaates tõeliselt imposantne ja kaunis ehitis. Kas ja millised selle kiriku katakombid on, kus omal ajal Quasimodo ja mina oma unenäos seiklesime, jäigi teadmata ja üle vaatamata.

Samal päeval sai paari tunniga jooksujalu läbi käidud ka Louvre kunstimuuseum, kuhu sissepääs oli suure klaaspüramiidi kaudu. Sellise mastaabiga muuseumitele kuluks ilmselt nädal, kui seal midagi tõeliselt vaadata tahaks, või tuleks valida välja mingi kindel regioon või riik, ajastu või kunstnik, kelle loominguga tutvuda. Õhtuks olid jalad ikka väga väsinud ja pea saadud muljetest sassis. Öömaja oli meil kohe Montmartrel, selline väike, 19. sajandi hõnguline hotellike. Õhtul jalutasime viimast jõudu kokku võttes oma hotelli tänavat pidi üles Moulin Rouge juurde. Tee peal sai sisse põigatud väikestesse kauplustesse ja kõige alumistelt riiulitelt kõige odavamat pakiveini ostetud, mis ka sealsamas tänaval kamba peale sai ära lahendatud. Ei olnud siis keegi mingi veinispetsialist, et kas on kuiv või poolkuiv või kumba pidi peaks pokaali käes keerutama, hea kui pakilt aru sai, kas tegemist punase või valge veiniga ja eks need n.ö. vaadiloputuse rüüped ka olid, aga ikkagi Prantsuse veinid! Samal tänaval asus ka Eesti saatkond või konsulaat, igatahes ühel majal lehvis südantsoojendavalt Eesti lipp. Veel jäi meelde kas rockibaar või -kohvik, mille teise korruse kõrgusele oli sõiduauto n.ö. fassaadi poolenisti sisse sõitnud. Elevust tekitasid ka erootikapoed ja pornomaigulised meelelahutuskohad. Peaaegu hotelli kõrval oli 10-frangi pood, kust ostetud kolm nagi mul siiani köögis kasutust leiavad. Mis oli frangi kurss Eesti krooni kursi suhtes, seda loomulikult enam ei mäleta. Järgmise päeva hommiksöök oli ja siiani jäänud minu hotellide hommikusöökidest läbi aegade kõige tagasihoidlikumaks – sõna otseses mõttes ainult moosiga saiake ja tass kehva kohvi. Hea seegi. Tagasihoidlikum on ainult hommikusöögi puudumine.

Edasi läks sõit Versaillesse. Kui Peterhofis käidud, siis oli äratundmisrõõmu küllaga. Oh neid lõputuid saale, tubasid ja galeriisid, toretsevat mööblit, peegleid, lühtreid, maale, kulda ja karda. Kuninga magamistoas asuv voodi oli küll üllatavalt lühike. Huvitaval kombel, kui ka kuskil mujal taolistes kuningapaleedes või suveresidentsides käia, siis voodid on igal pool väga lühikesed. Kas tõesti üks kuningapere ja õukond kõike seda vajas ning kelle arvelt see priiskamine oli saavutatud? Huvitav oli paleekompleksis asuv n.ö. külaühiskonda kujutav Potjomkini küla, mis oli rajatud kuningannale, et see saaks seal omamoodi meelt lahutada. Palee aedades ja parkides kuldsete purskkaevude vahel võinuks tunde jalutada.

Edasi läks meie sõit juba Hispaania poole. Pariisis jäi veel palju vaatamata. Näiteks oli külastusaeg läbi Pere-Lachaise kalmistul, nii et sinna me plaaniväliselt ei jõudnudki. See on kindlasti koht, kus tahaksin ise rahulikult ringi käia ja mitte ainult Eduard Viiralti haua pärast. Kuna meil vaba aega peale ühe õhtu praktiliselt ei olnud ja Pariis ju ei olnudki meie põhisihtkoht, siis omapäi mul midagi uudistada ei õnnestunudki. Tahaks ikka ise jalutada Seine kaldapealsel ja Champs-Elyseesil, kus tegeleda vaateaknashopinguga, käia Luxemburgi aedades ja Ladina kvartalis, külastada Pompidou keskust, Sacre-Coeuri kirikut ja Invaliidide Toomkirikut ning Pantheonis asuvate kümnete ajalooliste isikute ja kuulsuste hauakohti.

Öeldakse, et enne kui lähed Pariisi, käi ära Nuustakul. Minul sellega probleemi pole, sest olen ise Nuustakult pärit. Pariisi aga tahaks küll, nii vähemalt 4-5 päevaks. Samas ei saa unustada, et maailm on väga rahutuks muutunud ning ka Pariis, nagu mitmed teisedki Euroopa suurlinnad, on tänapäevases kurjuses valusalt kannatada saanud ning võib pahaaimamatutele inimestele isegi ohtlikuks muutuda. Seepärast ei teagi, kas see soov veel kunagi teoks saab või tuleb edaspidi rahulikumaid reisisihtkohti otsida. Või tuleb edaspidi Pariisis rännata oma uutes unenägudes.