Ene Puusemp "Maa, kus elavad trollid ja kus on võimalik ka suvel suusatada"

Selles loos pole kirja pandud kõrgusi ega sügavusi, ei linnade ega rajatiste ajalugu. Siin on esimesed emotsionaalsed kokkupuuted Norraga, tõelise Põhjamaaga, silmast silma, jalg jala ette kohtumised tema Loodusega.
Eesti oli just raudse eesriide tagant välja pääsenud. Võisime reisida teisi maid ja rahvaid külastama. Siiani oli see võimalus piirdunud vaid sotsmaadega.
See oli 1990ndate alguses, kui üks värskelt moodustunud, rahvusvahelise organisatsiooniga liitunud Tartu naisteklubi kuulis entusiastide ettevõetavast bussireisist Põhja-Norrasse. Loomulikult kibelesime kaasa.
Sõitsimegi Leningradist (Peterburist) ülespoole, Soome kaudu Põhja-Norrasse.
Praegusel ajal nii enesestmõistetavat reisikava meil siis kaasa võtta polnud. Ja üksikasjalike kirjeldustega sarja „Silmaringi reisijuht” siis veel ei ilmunudki.
Fjordid, trollid - need olid meile paar tuttavat märksõna.
Põhja poole reisimise teadlik plaan ja kihk olid aga paigas Tartu ülikooli keemikul Toomas Tennol, kes Norra reisi korraldamise ette võttis. Rooli oli keeramas sõbraliku moega bussijuht. Meie usaldasime ennast nende hoolde. Olime tänulikud, et meid, ekstreemsetes olukordades vähekogenud uudishimulikke, üldse reisiseltskonda võeti.

Iga ruutmeeter Norra pinnal annnab võõrale teada: siinmail on ülim Loodus.
Norrakatele endile on see muidugi enesestmõistetav nagu taevas pea kohal. Minagi nautisin seda tunnet, sest vanaema talus kasvades oli respekt Looduse vastu samuti enesestmõistetav.
Põhja-Norrasse sisenedes on tasase maa inimene rabatud ja samas ka lummatud siinse looduse monumentaalsusest, kaljude massiivsusest ja salapärast ning teda ümbritsevate merede maad kontrollivast haardest.
Igaühel on muidugi omad Norraga esimese kohtumise tunded. Mind rabasid esmalt siinsed kaljusest kõrgusest alla kihutavad valgevahused kosed. Sellist kiirust ja jõudu ju tasaselt maalt pärit inimene ei kohta. Norras näed teravaid mäetippe taevast torkimas ja sügavaid kuristikke otse sõidutee kõrval. Kogu keskkond on nii enesekindlalt ja ülimalt reaalne, et tunnedki ennast lihtsalt ja ausalt võimsa Looduse ühe osana – kõigest inimesena. Aga see tunne ei häirinud ega alandanud.
Silmapiirigi ei osanud mõnikord üles leida, sest mäed kaugel on nii ähmased, et meenutavad hoopis pilvi. Silmapiir kas valendab-helendab, kui mäed on lumega kaetud, või sinetab-mustendab, kui mäeahelikud on lumevabad.
Mõnes kohas näis vaatepilt lausa triibuline. Esimene viirg tumepruun, teine helepruun, siis edasi hall, sinine, hallikas-valge. Kõik üksteise kohal järgnemas või siis äkki katkemas, moodustades eemalt vaatajale salapäraseid kaljukujundeid ja neisse sisenevaid koopaid, mis siinse vana loodusrahva pärimuses ongi trollide elupaigad.
Kaljude all vetepiiril näeb ka rohelisi platoosid ja siledaid kivimademeid.
Küllap igaüks, kogedes varemkogematut, pani kokku oma Põhja-Norra pildi ja selle tõlgenduse. Kes emotsionaalsema, kes ratsionaalsema.

Ekstreemne öö telgis

Meenutan. Sõidame kitsail ja kurvilisil mägiteil. Ühel pool all järsak, teisel pool kalju nagu sirge majasein. Vaatame, imestame ja imetleme. Ent pikapeale väsib inimene ka põnevatest elamustest. Vastuvõtuvõime nõrgeneb. Aga mis siis veel bussijuhist rääkida, kes võõras keskkonnas peab tee iseärasusi tajuma ja neile automaatselt reageerima.
On enesestmõistetav, et pärast pikka ja pingutavat päeva inimesed puhkavad. Meie olime oma maal äsja rahareformi läbi teinud, nõukogude rubla oma kalli eesti krooni vastu vahetanud ja uue rahaga kasinalt edasi läinud. Meie valuutavahetuski oli tagasihoidlik. Ei tulnud kõne alla meie jaoks kallist kämpingut üürida. Samas ei osanud-teadnud me ka arvata, et nii raske on telkimiseks sobivat pinda leida. Ikka kikitas kuskilt teravaid kivinukke välja või oli aimata samblaaluseid kivimügaraid.
Päev aga hämardus. Kuid bussijuht oli kannatlik: sõidan kuni jaksan, küll leiame.
Kuskil, juba tõsises hämaruses, meie buss peatus. Ei enam. Tee ääres bussi kõrval oli tõesti kitsuke, aga sile maalapike. Õndsas magamiskotti pääsemise lootuses asusime telke üles panema. Puhtas mägiõhus tuli uni ruttu.
Kuid millalgi hakkas midagi arusaamatut und segama. Ärkasime vist peaaegu üheeagselt. Ennast pöörates ja nihutades saime aru, et küljealune on märg. Milles asi!? Olime heitnud ju pehmele samblale, mitte veeloiku.
Tegime telgiukse lahti. Kaames põhjamaises valguses nägime, kuidas juba üks meie naabertelgis ööbija oma riideid väänas ja neid telginöörile riputas. Rapsisime ja kloppisime meiegi oma varustust.
Oskasime olukorra endale lahti seletada. Olime jah pehmele siledale samblale telkinud. Kuid - et Norra mäestikes katab sammal enamasti kivipinda, mitte olematut paksu mullakihti, siis kogu Norra vihmase suve sademed jäävadki pidama kividepealsesse samblasse, neil polegi kuhugi sügavamale imbuda. Meie uniste kehade mitmetunnine surve pressis kogu niiskuse meie endi külje alla.
Aga me ei virisenud ega hädaldanud. Me olime tulnud Norra loodusesse, mille iseärasusi me ei teadnud ega tundnud. Iga maa loodusel on aga oma sisemised seosed ja suhted. Võõras ei tea-tunne neid. See, mis paistab sulle vastuvõetav, võib oma olemuses olla hoopiski midagi muud.
Saime ühe elutarkuse võrra rikkamaks.
Seda, et Loodus on siin Põhja-Norras karm, aga õiglane Valitseja, kelle reegleid peab Inimene tunnistama, kogesime tollel nö skautlikul retkel kordi ja kordi. See ajendas meid ka oma kohatist uljust ja hoogu pidurdama.

Veel paar õppetundi

Isiklikult elasin läbi veel kaks õppetundi.
Kui bussirahvas pärast õhtust kehakinnitust omavahel juttu ajama valgus, valdas mind uudishimu ja rahutus minna mäenõlvale kõndima. Õhtu oli meeldivalt vaikne ja soe. Miks mitte tõusta laagriplatsilt veidi kõrgemale, heita pilk paremale ja vasemale, üles mägedele ja alla orgu.
Ühelt kivilt teisele astudes, vahepeal ka samblast maad pidi edasi liikudes, vajus äkki jalg samblast läbi, kahe kivi vahele, äratuntavalt - tühjuse kohale. Õnneks oli lai kivipind teise jala all kindlaks toeks, nii et suutsin ootamatust „spagaadist” kiiresti tagasi tõmbuda. Ehmatusest rahunenuna olukorda hinnates taipasin, et sammal kivide vahel ongi aluskihita, õhuke ja rabe. Mõlema jalaga sellele astudes oleksin võinud kivide vahele sügavikku kaduda...
Reisijuht oli meile korduvalt sõnu peale lugenud: üksinda ei tohi mägedesse minna. Aga kogenematu „skaut” ei oska näiliselt normaalses kohas ohtu aimata.
Reisijuhi hoiatussõnad saidki praktikas kinnitust – tõesti-tõesti, üksinda ei tohi mägedesse hulkuma minna.
Enam üksinda laagripaiga ümbrust uurima ei läinud. Küll aga kahekesi. Ja teises peatuskohas.
Kaljune Norra koosneb muinasjutulistest kivikujutistest. Need võivad olla nii süütu - kui kurjailmelised moodustised. Näiteks: kaugel eemal lebab kivistunud hiidmees, habe rinnal, pikk terav nina õieli näos. Või justkui näed suurt hiidkübaraga seent või siis veidrat, uppi katuse ja krobeliste seintega osmikut. Kogemusteta mägedes liikuja ei ulatagi aimama, milliste mõõtmetega kivikuju su jalge ees tegelikult on.
Näide tollasest reisist.
Üks kahest mägioja ääres kõndijast otsustas lühendada selle käänulist kaldateed ja minna otse üle kõrge kiviselja. Kuid otsemat teed lubav kiviselg oli petlk. Justkui maadligi vajunud „kivimaja”osutus hoopis selliseks, kus teist „katuse” poolt polnudki olemas. Allpool kõndija märkaski, et laugjas kiviselg lõpeb järsult ja et selle ees on sügavik. Stopp! Istu maha! Pöördu tagasi! „Katuse harjalt”tagasi pöördumine nõudis libedate taldade tõttu enesevalitsemist ja hoo pidurdamist.
Kaks uudishimulikku, omapäi Norra avastajat said õppetunni: ära usalda sõbraliku moega kivikujutusi. Teiseks: looduses matkates peavad sul olema keskkonda sobivad jalatsid. Tollal, 1990ndail, oli meie spordikaubandus veel vaene ja valikuteta.

Üllatuslikud nukumajad

Nagu juba mitmeid kordi öeldud: tõsiasi on see, et esmakordselt Põhja- Norrasse sisenejale tunduvad paljud nähtused mõistatuslikud. Libised mööda vett. Laev pääseb vaevu kaljude vahelt läbi. Ja nii ikka edasi ja edasi kuni tähelepanu köidab uskumatu vaatepilt - üksik kaunis nukumaja vee piiril ahtal kiviplatool. Pole selle ümber õue ega aeda. Lihtsalt ilus maja, mille sisemuses akna kohal säravad ilusa vormiga valgustid. Vaatasime ja mõtisklesime: kahju, et meie Estoplast selliseid veel ei tooda. Kaugel kaljurinnal märkasime elektrtiposte. Sealt „ülevalt” siis see valgusjõud tuleb.
Libiseme edasi. Arvame, et küllap nüüd järgneb teisigi nukumaju. Aga ei. Siin on kõik hoopis teistmoodi kui meil. Meil pole tavaliselt nii suures eraldatuses ja üksinduses seisvaid maju.
...Tuleb üsna pikalt liuelda, enne kui märkame järjekordset üksikut nukumaja ahtal „kiviseljal”. Kuidas küll sellises eraldatuses elatakse? Kuidas mõjub selline üksindus psüühikale?
Laev teab, kus sadam on. Läbitud veetee järgi oletame, et eks olemegi nüüd lõpuks jõudnud selle kandi nö tupiktänavasse. Kaugelt paistab, et kaljusein on tee peal ees.
Kuid kalju varjus, veidi rohelisemal ja laiemal maalapil, näeme pruuni-punast värvi maju, akende ees pitskardinaid, nende vahelt paistavad ilusa kupliga laualambid. Külapood on samasuguse sisustusega nagu mina mäletan lapsepõlvest oma vanaema talu lähedast poodi Virumaal. Heeringatünn. Petrooleumi vaat. Riidekanga rullid. Niidid-nööbid. Kohvi- ja teepurgid. Mõnes plekkpurgis kindlasti kommid. On mulje, et siin aetakse vist ka postkontori asju. Ostan mälestuseks ühe postkaardi. See dokumenteerib, et viibime Norra ühes kõige vanemas kalurikülas Nusfjordis. Kahjuks on see „tõend” kuhugile koduse kultuurkihi sügavusse jäänud.
Külamehed istuvad eesruumis ja maitsevad - võibolla ehk õlut. Kõik on nii koduselt korras ja rahulik. Pika fjordi - veetee lõpus kaljudevaheline külake, kuid ei mingit tagahoovi mentaliteeti!
Ilmneb, et suhtlemine maailmaga käib siin paadiliikluse kaudu. Mõistad, kui lugupeetud töövahend ja esimene abimees on siin-mail - PAAT.
Samas kalurikülas ka ööbisime.
Teadjamad inimesed rääkisid kauge ja karmi Põhja-Jäämere siiagi uhkavast mõjust, ka tõusudest öösiti ja mõõnast hommikuti. Selle nähtuse olemasolu kinnitas meiegi lühiajalise viibimise ajal üks eluoluline paik - kuivkäimla. Seal vaatasid kasti põhjast vastu puhtusest säravad kiviseljad. Meri uhub, puhastab. Sanitaaria seisukohalt on keskkond väga puhas.
...Kes käisid fjordis ujumas, kes küünitasid ronida lähema mäetipu suunas, et oma käega selle suurt ja laia valget lumekraed puudutada. Igal ühel oma elamuseotsingud.

Austusväärne külakultuur

Kõrvutasin oma skaudiretkeks kujunenud reisi muljeid tollase teekaaslase, ülikooli keemiku Gerda Raidaru mälestustega. Jah, mõlemad teeme sügava kummarduse sealsele Loodusele. Aga imetlusväärne on ka sealne külakultuur, mida Lofootidel kogesime. Nii suurtes kui väiksemates majapidamistes on nii elumaja kui kõrvalhooned värvitud. Punast värvi hoonekehal säravad valged aknaraamid. (Meil oli tollal valge värv suur defitsiit!) Küla üldpilt on puhas ja ilus. Lagunenud, tõrvapapiga katuseid me ei märganud. Ka nö astmelisust ega eristuvat edevust mitte. Tundub, et põhjamaises karmis keskkonnas toimetulek vajab enese lähiümbrusse tasakaalustavat rahu ja korda. Ja silmale midagi ilusat. Nii arutlesime meie.

Ülikool ja kirikud

Et meie tollase reisi nö esiskaudil Toomas Tennol oli erialaseid sidemeid Tromso ülikooli keemikutega (teadis Gerda), siis lootis ta rahvast Tromsosse viies kohtuda ka oma sealsete kolleegidega ja küsida neilt luba telkida üheks ööks Tromso ülikooli siledale staadionipinnale. See soov ei teostunud. Nädalavahetusel olid ülikooli uksed suletud.
Vägeva ajalooga riikides troonib läbi sajandite ka võimas arhitektuur. Külastasimegi mitmeid Põhja-Norra kirikuid. Meile, alles 1990ndatel laia maailmaga tutvuma pääsenuile, oli tummaks võtvaks vaatamisväärsuseks Põhjamaade suurim kirik - Trondheimi toomkirik. Sealt jäädvustus peale sügava koha-ajaloo mällu ka vitraažist Roosaken.
Maailma atlaselt paistab Norra Põhja-Jäämere poolne serv kui pitsiga ääristatud sakiline kangas. Looduses aga loovad maismaa serva oma sügavaid silmuseid fjordid.
Seda teavad geograafiaõpiku järgi ka põhikooli õpilased.
Norra muinasjuttudest on midagi kõrvade vahele jäänud ka mägedes rändavatest paharettidest - trollidest.
ENSV ajal müüdi meie käsitöö- ja kunstitoodete kauplustes, Uku ja Arsi poodides päris armsaid ja ilmekaid suveniire. Kuid selliseid meeneid nagu Norra kõige suuremad - meetri-kõrgused, kandadeni ulatuvate ja Looduse poolt tupeeritud juuste, pika nina ning pikkade sõrmede ja varvastega trollid - polnud meie oma elus varem näinud. Norras ootasid need inimese vöökohani ulatuvad, kavala ja süüdimatu ilmega suveniir-trollid meenete ostjaid juba õues poeukse kõrval. Poes sees oli neid muidugi igasuguses suuruses.
Norra on kallis maa. Vist meie reisiseltskonna enamikul jäid need muljetavaldavas suuruses trollid kalli hinna tõttu ostmata. Väga tillukest, väikese sõrme pikkust trolli aga ei tahtnudki. Kuid ka sassis peaga ja laia sabatopsuga trolli kujutis kaasa ostetud kruusil aitab praegugi Norra reisi meenutada.
Kahjuks kohvikusse ega kuhugi peenemasse söögikohta meil tollel reisil asja polnud. Siiski oli kange tahtmine Norras ka üks kohvipaus teha. Kõigil reisipäevadel ajasime läbi oma matkapriimuse ja kaasavõetud toidupoolisega.
Meie maal domineerisid tollal söögi- ja meelelahutuskohtadena kohvikud-restoranid, baarid ja puhvetid. Norras oli aga palju pubisid. Ühes neist tellisimegi kaaslannaga kahe peale suure kruusi kohvi, istusime tihedalt hõlmapidi kokku, et keegi ei näeks, kuidas me kordamööda ühest kruusist rüüpame. Oli päris hea tunne – ikkagi kohvipaus Norras.
Põhja-Norrast lõuna poole liikudes hakkavad domineerima euroopalikud linnad. Kuid Põhja-Norra kaljumaastik, suvelgi sulamata jääliustikud, pikki veeteid loovad fjordid, nööril kuivavad tursakalad - see kõik kokku on erilist respekti äratav, võimas ja ennastkehtestav Loodus oma ürgsete sisekorra reeglitega.
Päris elamusretke lõpu eel loobusime oma kurnavast kokkuhoiupoliitikast. Kasinus ja aiva telgi püstitamine ja langetamine muutus tüütuks. Panime oma valuutanatukesed kokku ja üürisime seltskonniti käpinguonni. Meid oli ruumis palju, aga pinda vähe. Keegi sai voodi, keegi heitis laua peale, keegi laua alla. Kes sirutas ennast pingi peale, kes ukse alla põrandale. Kui hea sile ja kuiv küljealune! Olime väsinud, kuid rahulolevad.
Me olime üht karget ja karmi Põhjamaad näinud, aimanud sealse Looduse ja Inimese suhteid.
Praeguses, kolmandat kümnendit käivas vabas ja taasiseseisvas Eestis võib iga huviline iga kell, kui rahakott vähegi kannatab, reisida kaugele lõunasse, puhkama soojadele randadele.
Kuid on ka selliseid inimesi, kes on kiindunud just Põhjamaade kargesse ja nappi, karmi ja eriliselt ilmekasse ilusse.

Tore on teada, et tollane, 25 aastat tagasi julge pealehakkamisega korraldatud reis andis idee reisimiseks praegusele edukalt ja usaldusväärselt toimivale firmale ”Tensi - Reisid”.
Palju õnne ja huvilistele uute vaatamisväärsust pakkumist! Kindlasti ka Põhjamaade suunal!