Ellada „Kreeka ilu ja võlu“

1999. aastal käisin ma viimasel suurel bussiringreisil Tensi-Reisidega. Lihtsalt isu ja kannatus sai täis neist Euroopasse jõudmise ja tagasisõidu lõpututest ülesõitudest, nii Skandinaavia kui Poola kaudu, kus mitu päeva lihtsalt n.ö. tühja kulusid. Sellel kevadel võitsin ühes populaarses telemängumängus tolle aja kohta korraliku rahasumma ja kuna Kreeka reis oli juba planeeritud, siis said ka selle kulud ühe telekanali arvelt kaetud. Tähelepanuväärne oli see, et Kreekasse ja sealt tagasi sõitsime Veneetsia kaudu laevaga, kus sai päevitada ja isegi basseinis ujuda, samuti õhtul meelelahutust nautida, nii et kõige väsitavamaks see reis ei osutunud.

Oli aeg, kus Kreekas kehtis drahm, keegi ei osanud uneski näha kauges tulevikus riiki tabavat masu ja kõike sellega seonduvat, riigivõlad, ulmelised abilaenud ja pankrotiähvardus tervele riigile ei puudutanud ega kõnetanud kedagi. Kreeka tiksus vaikselt sini-valges rütmis iidsete õlipuude varjus ja viinamarjaistanduste vahel. Pagulaste hordid oleksid tundunud mõne õudusfilmi massivõtetena. Teatud pettumusena oldi ilma jäänud 1996.a suveolümpia korraldamise õigusest ja just 2 aastat tagasi, 1997.a septembris oli võidetud 2004.a olümpiamängude korraldamise õigus. Ilus Helena ehk Helena Paparizou ei olnud veel toonud Kreekale esimest ja siiani viimast Eurovisiooni võitu ja Lordi ei olnud veel võitnud kõiki popmuusika tavanorme purustavalt Ateenas 2006.a korraldamisele tuleva Eurovisiooni. See, et Kreeka rahvusmeeskond võidab üllatuslikult 2004.a jalgpalli EM-i, ei kuulunud treenerite ja mängijate isegi kõige märjematesse unenägudesse.

Olen Kreekas, täpsemalt selle saartel ka hilisema ajal puhkamas käinud ja ikka ning jälle tuleb tõdeda, et kõik, mis tänapäeva Euroopas on väärtuseks, on pärit vanast heast antiik-Kreekast – filosoofia, vaimsus, demokraatia, kultuur…Oleme ausad, ka sallivus mõningate vähemuste suhtes.

Ateena mulle eriti ei meeldinud, kuidagi suduselt palav, madal ja igav oli see, kindlasti on viimase ca 20 aastaga seal palju muutunud. Oma raha eest ma sinna kindlasti tagasi ei läheks. Muidugi jäi meelde Akropolisel asuv ja üle linna kõrguv Panthenon, mille sambad on optilise efekti saavutamiseks nimme natuke viltustena püstitatud. Sinna künkale viiv tee oli sajandite vältel miljonite taldade poolt päris libedaks lihvitud. Imelik, et Kreekat kui ühte Euroopa tuntuimat turismi sihtmärki reklaamitakse kõige rohkem mitte selle objekti, vaid tillukese Santorini vaadetega. Mina nimetaks seda vapustavat saart kui vulkaanipurske tagajärjel allesjäänut moodustist paksult tuhksuhkruga kaetud śokolaadikoogiks ja üheks kaunimaks kohaks Euroopas. Aga Santorinist tuleks juba eraldi jutt kirjutada.

Ka Ateena vana marmorist Olümpiastaadion tundus nii kitsuke olevat, ega seda 1896 aastal suuremana vaja olnudki. Selle seintele olid kantud Kreeka olümpiavõitjate nimed, praeguseks ajaks on see loetelu muidugi pikenenud. Küsimus mälumänguhuvilistele – kus on Eestis jäädvustatud olümpiamedalistide nimed? Vastust vaata loo lõpust.

Spordi ja selle ajaloo huvilisena pakkus mulle hoopis suuremat huvi antiikne Olümpia kompleks. 20 aastat enne Kreeka reisi ma võtsin keskkooliõpilasena osa vabariiklikust ajaloo olümpiaadist, mis oli põhiliselt olümpiamängude ajaloo ja saabuvate olümpiamängudega Moskva teemaline. Moskvas polnud ma käinud ja seega fotode järgi sealsete objektide äratundmine oli raske, seevastu olümpiaajaloo osa ma võitsin vist kindlalt. Kokku sain endast vanemate õpilastega võisteldes VII koha. Siis ei osanud unistadagi, et kunagi saan ka selle ajaloo ise üle vaadata ja käega katsuda. Suuremas osas sisaldab see ajalooline ala küll ainult sakiliste servadega juustuketaste moodi sambadetailide hunnikuid ja osaliselt ka püstiseisvaid hoonete osiseid, piirkonda laastanud maavärinate ja üleujutuste tõttu pole kunagisest hiilgusest ja maailmaimedest enam midagi alles jäänud. Kõige rohkem jäigi meelde just sealne olümpiastaadion. Tegelikult meenutab see küll karjamaal asuvat tolmust palliplatsi, milliseid oli ja võib-olla on praegugi paljude Eesti maakoolide juures ja külakeskustes. Tähelepanuväärne kogu asja juures on hoopis marmorist stardijoon, kuhu aegade jooksul varvastega lohud sisse kulutatud. Usain Bolt poleks siin oma MM-i õnnetut valestarti kirja saanud! Sai ka ise staadionijooksu distants ära proovitud. Vaatad seda n.ö. staadioni ja mõtled, et siit sai 776 e.m.a. alguse üks maailma ja rahvaste ajaloo tähelepanuväärne dateeritud ja isikustatud etapp. Pierre de Coubertini süda on jäänud Olümpiasse kõige otsesemas mõttes, kuna see on maetud tema mälestussambasse. Järgmine mälumänguküsimus – kes on see eestlane, kes on ametlikult sportlasena võistelnud sellel Olümpia antiikstaadionil?

Looduse ja arhitektuuri kooskõlana on üks omapärasemaid kohti maailmas Thessaalia maakonnas Kalambaka linna lähedal asuv Meteora. Kui hiidjõed kunagi ammustel aegadel pehmema pinnase maailmamerre minema pühkisid, siis jäid järgi ca 300 m kõrgused kaljumürakad, milliste otsa hakkasid alates 11. sajandist ortodoksi mungad kloostreid rajama. Ikka põhimõttel – vaenlasest kõrgemale ja kaugemale ning jumalale lähemale. Tõesti on raske ette kujutada, kuidas selline ehitustöö ja kõik sellega seonduv üldse toimuda sai. Pikka aega kasutati ka igapäevases elus vajamineva kohaletoimetamiseks ja iseenda patuse kere kohalejõudmiseks mitmesuguseid konstruktsioone või kaljuradu. Turistidele külastamiseks avatud kloostritesse pääsemiseks ei pidanud küll alpinismi ega kõieronimist harrastama, küll oli nõutav konservatiivne riietus nii naistel kui meestel. Igatahes meestel pidid jalas olema pikad püksid ja naistel pikemad seelikud, püksid naiste jalas olid välistatud.

Peloponnesose poolsaart emamaast eraldavat ning Aadria ja Joonia meresid ühendavat Korintose kanalit mõeldi kaevama hakata juba antiikajal, tehti isegi mõlemast otsast algust, kuid see, ütleme ikka ausalt, et lootusetu ettevõtmine ja õnneks töö jäi alati soiku kas valearvestuste, rahapuuduse või idee algataja parematele jahimaadele siirdumise tõttu. Loogiliselt võttes poleks sellega vist nendel ammustel aegadel hakkama saadudki. Ja jumal tänatud, et omal ajal nii juhtus. Kui suur Hiina müür olevat rajatud ehitajate luudele, siis sama oleks sajandite jooksul juhtunud ka selle kanaliga. Kirjeldatud on seda kanalit kui skalpellilõiget Kreeka südames. Ma ise ütleks, et suurest pasteedikamakast on keskelt terava noaga kitsas tükk välja lõigatud! Muidugi on see 19. sajandi lõpus valminud rajatis imetlusväärne. Suessi või Panama kanal ei ole lihtsalt nii hoomatavad oma mõõtmete tõttu. Sellest aga sõidad sillal lihtsalt üle ja imetled seda sügavat, väga kitsast ja puhaste lõikejoontega kallastega kanalit. Kindlasti on need kaldalõiked ka geoloogiliselt väga huvitavad.

Et Kreekaga tutvuda, tulebki ette võtta klassikaline ringreis, kus külastatakse ka erilise auraga paikasid Mükeenet ja Delfit, imelise akustikaga amfiteatreid ja antiikkangelastega seotud kohti. Meil jäi aega ka mereäärseks puhkuseks ning antiiksetest varemetest ja vanadest müütidest üleküllastust ei tekkinud.

Kreekast ostsin ma kaasa kaks antiikvaasi koopiat ja vana-Kreeka jumalate-jumalannade ja muude kangelaste elu-olu kujutavate stseenidega kaunistatud 6 kohvitassi koos alustassidega, mustal taustal värvilised ja kuldsed joonistused - „hand made“ ja „24K gold“. Pole neid tasse selle 18 aasta jooksul kordagi kasutanud, peaks vist Facebookis müüki panema. Ikkagi antiik. Peaaegu…

Ja Kreekasse, mõnele selle saarele, lähen ma kindlasti tagasi.

• Vastused mälumänguküsimustele: Eesti olümpiamedalistide nimed on jäädvustatud Põltsamaal Sõpruse pargis monumentaalskulptuuril Tee Olümposele ning Olümpia antiikstaadionil võistles 2004.a Ateena OM-l varalahkunud kuulitõukaja Taavi Peetre.