Elizabeth "Kuningannat polnud kodus"

Kõik, kes on koolis õppinud inglise keelt, oskasid üles lugeda ja kirjeldada kõiki peamisi Londoni vaatamisväärsusi, nii minagi. Nii et ise kohapeal käimata võis koolitunnis vabalt giidi mängida. Kui reisibuum Eestis lahti läks, oli muidugi soov seda kõike oma silmaga näha ja Suurbritannia oli tollal ka üks väheseid viisavabasid riike taasiseseisvunud Eesti Vabariigi kodanikele. Osalesin suurel Inglismaa ja Śotimaa ringreisil 90-ndate keskpaigas ja see ring riigile sai tehtud päris suur. Bussijuhid olid vist esimest korda saareriigis ja vasakpoolsele liiklusele üleminekut pidi neile ikka meelde tuletama. Samuti tuli piiril migratsiooniametnikele ükshaaval aru anda, kes, kust, kuhu ja milleks on tulek ja minek.

Eelkõige huvitas mind muidugi London, kuhu sissesõit kestis lõputuna tunduva aja ja tekkis juba tunne, et nende sildade, viaduktide ja keerutavate teede tõttu me kohale ei jõuagi. Ekskursioonipäevad osutusid väga väsitavaks, nii et lõpuks olid jalad päris ümmarguseks kulunud. Vaja ju kõik olulised kohad üle vaadata. Mulle oli üks kõige huvitavamaid koht Tower, mille hirmuäratavast ajaloost olin teadlik ning kus sai imetleda kuningakoja kroonijuveele originaalsel kujul ning vaadata filmi noorukese kuninganna Elizabeth II kroonimisest. Imetlusväärne, et ta on siiani vapralt rivis ja kui palju pulmi, sünde ja matuseid on sellest ajast tänapäevani kuningakojas toimunud. Päris jube oli originaalne tapapakk koos kirvega, jumal teab, mitu pead on pidanud seal langema. Toweri valvurid oma värvikates Beefeateri kostüümides olid igatahes olemas, kaarnaid küll otseselt ei näinud.

Teine rohkelt äratundmisrõõmu pakkuv koht oli Madame Tussaud´i vahakujude muuseum, kus oli ikka vaba aega omapäi ringi vaadata ja sai kuulsustega rohkelt pilte tehtud. Kuna selliste muuseumite väljapanek pidevalt muutub, siis võiks seal iga paari aasta tagant käia. Mäletan, et Diana kuju oli teiste kuningliku perekonna liikmete juurest juba eemale tõstetud. Selles muuseumis oli ka huvitav väike rongisõit läbi Briti ajaloo ja omamoodi õuduste osakond praksuva tuleriida ja rattale tõmmatud ohvri karjetega.

Buckinghami palee väravate juures passisime tükk aega, enne kui õuel mingi vahtkonnavahetuse moodi marssimine algas. Kuna lippu vardas ei olnud, siis kuningannat ilmselt ka kodus polnud. Jäi veel lootus, et äkki ta on kohal Windsori lossis, mille kompleksi külastus samuti plaanis oli. Seal õnnetus küll jälgida suurtes mustades karvamütsides Walesi kaardiväelaste vigurmarssimist orkestrimuusika saatel, kuid see võis olla ilmselt turistidele mõeldud etendus. Sellest lipust, mis lossil lehvis, polnud võimalik aru saada, kas see tähistab monarhi kohalolekut või mitte. Samas jäi nagu mõte, et kas see ikka on julgeolekukaalutlustelt kõige õigem, kui turistid ümber hoonete ja uste eest läbi kõnnivad, ja kuninganna samal ajal ise kohal viibib. Nii et kuninganna jäigi tookord nägemata ja ära nägin ta alles aastaid hiljem, kui ta Tallinnas käis.

London on suurlinn, mille vaatamisväärsuste külastamiseks peab olema rahulikult aega ja ka raha, ehkki mõned kuulsad muuseumid on seal tasuta. Olen seal ka hiljem käinud, peamiselt muusikale vaatamas, aga ka neid koht külastamas, kuhu esimesel korral ei jõudnud.

Sellelt ringreisilt on meeles ka üks südamlik kohtumine Śotimaal ühes suures lossis-mõisas, kus oli ametis kas mingi majaülemana või ülevaatajana juba soliidses eas eestlasest vanahärra. See fakt oli muidugi eelnevalt teada ning härra ootas alati, millal jälle Eesti turismigrupp sinna tuleb ja ta saab eesti keeles rääkida. Lossi sinivereline perenaine võttis meid isiklikult vastu ja tutvustas turistidele avatud ruume. Tegemist oli tegelikult suure põllumajandusliku tootmisega, kus kasvatati lihaveiseid.

Loodetavasti saavad nüüd kõik soovi korras Suurbritanniat või selle üksikuid osasid külastada ja inglise keele koolitunde meelde tuletada. Mis selle Brexitiga seoses juhtuma hakkab, ei me ette tea.