Anne Rebane "Mälestusi koos Tensiga"

Oleme reisinud teie firmaga juba 12 aastat - nii Euroopas, Skandinaavias, kui ka lähiriikides. Aga üks reis, mille mälestusi ma tahaksin siin jagada, on eriliselt meelde jäänud- see oli meie reis Shveitsi 10 aastat tagasi, mis oli ühtlasi ka meie hõbepulma reisiks.

Mäletan seda reisiärevust, mis juba hommikust peale hakkas, kuigi laev väljus alles kell 6 õhtul ja sadamas pidime olema tund aega varem. No kusagil ei saanud rahu ja kui lõpuks minekuks läks, ei saanud nii ruttu kohale, kui tahtnud oleksime. Sadamasse jõudes jõudis ka buss ette. Kuna siis oli viimane aasta, kui ise kohti valima pidime, siis läks esialgu muidugi trügimiseks, aga õnneks saime suht ette istuma. Reisijuhiks oli meile Erki - noor, tark ja hakkaja noormees.

Meile oli kõik esimest korda – nii laevaga Stockholmi sissesõit, imeilusad skäärid ja linnavaated. Aga sealt läks tee juba bussi ja edasi läbi Rootsi Taani väinade poole. Korraks peatusime Gränna järve kaldal ja imetlesime kauneid lossivaremeid, aga siis tulid juba ümberistumised ja ülesõidud kuni Saksamaani välja. Saksamaa võttis meid vastu korraliku vihma ja äikesega, aga kui Lübeckisse jõudsime oli vihm järele jäänud. Olnud öö seal, ärkasime hommikul vara ja läksime kohe enne sööki ümbrust uurima- kõikjal valitses kord ja puhtus. Vahelepõikena olgu öeldud, et oleme nüüdseks olnud seal mitmeid kordi ja selle aasta reis viib meid samuti esimesena Lübeckisse- juba armsaks saanud kohtadesse.

Lübeckist viis tee läbi Saksamaa Frankfurdi poole ja teel rääkis Erki meile möödavilksatavate linnade ajaloost. Frankfurt võttis meid vastu sooja ilmaga. Väheke vanalinnas jalutanud, läksime kõige kõrgemasse vaatetorni, kust avanev vaade lausa hingetuks võttis- nagu oleks pool Saksamaad näha olnud. Aga kuna meie sihtmärk oli ikkagi Shveits, siis jätkasime juba mõne aja möödudes oma teekonda, mis viis Colmari linna. Vahepeal oli ööpeatus lähedal asuvas hotellis ja siis saabusimegi sellesse imekaunisse ja lilledesse uppuvasse linnakesse. Vaatasime üle kohaliku Toomkiriku ja jalutasime ka ringi. Kuna juba suveniire müüdi, astusin sisse väikesesse poekesse, kus kaks härrat jutlesid, kuid mind märgates pöördus kogutähelepanu minule- Madam? Ja teenindus oli üliviisakas. Kui neid veel oma kasina prantsuskeelega tänasin ja kõike head soovisin, siis saadeti mind tänusõnadega uksest välja. Aga buss juba ootas ja reis läks edasi Baselisse. Seal käisime ainult korra väljas ja kohe tagasi, kuid üks mees sai riielda, et rongijaama pildistas. Miks- seda ma ei tea. Sõit läbi Baseli linna oli lühike, aga maastik muutus iga hetkega kaunimaks ja ees sirendasid juba Jura mäed. Õhtuks jõudsime Bulleesse, kus ööbisime. Kui hommikul kohvile läksime ilmus välja kelner, kes oma viisakuse ja elegantse suhtumisega kangesti Louis De Funesi meenutas- ta oli sama lühike ja naeratav. Taas nägime linna läbi bussiakna ja siis saabusime pealinna Berni. Ilm oli vihmane ja üks sadu ajas teist taga, aga õnneks meie ringikõndimise ajal ei sadanud. Käisime ära linnamüüril, kust alla ilusad viilkatustega majad ja veel kaugemal sinetavad mäed paistsid, siis jalutasime vanalinnas ja lõpuks jõudsime kuulsa karuaugu juurde, kus kolm karu, Berni kantoni sümbolid, elasid. Neile oli eraldatud suur maa-ala, kus olid põõsad ja koopad, kus nad magasid. Maastik võimaldas nad paigutada allapoole ja üleval oli müüriga ümbritsetud suur vaateala, kus nende tegemist sai jälgida. Muidugi loopisid turistid neile head ja paremat- viskasin minagi neile paar lehmakommi- mis tänuliku mõminaga vastu võeti. Aga siis tuli taas korralik vihmasabin ja pealegi hakkas meie aeg otsa saama. Pool teekonda oli ju veel ees. Ees ootasid Lausanne ja Fribourg.

Kui Lausannes oli ilm kuiv ja päikeseline, siis Fribourgis saime taas korraliku sahmaka kaela. Lausannes on katedraal, kus on üks Euroopa kauneimaid vitraazhe ja sealne raekoda on samuti imetlemist väärt. Taas tuli mul oma olematu prantsuskeel abiks võtta. Kuna olen suur klassikalise muusika sõber, siis kohalikku plaadipoodi külastades ma klassikat ei näinud ja küsisin seda müüjalt, -non-kõlas vastus, aga tühjade kätega me ei väljunud, kaasa tuli Joe Dassini plaat, mida ma siin kohanud pole. Ja ees ootas Saas Grund, kus ka kaks päeva peatusime. Seal oli ka ette nähtud meie mägimatk. Majutatud olime väikesesse majakesse, mille aknad avanesid mägedele. See polnud enam miljoni-, vaid lausa miljardivaade- kaunis aas, mille taga sinetavad kõrged ja lumised mäed. Maja perenaine oli Annika- tumedasilmne noor ja jutukas daam- et saksa keelt ise ka oskan, siis saime peagi jutule ja ta tunnistas, et see suvi on viimase 20 aasta jahedaim, muidu on 30 kraadi ringis. Meile aga jahedam just sobis.

Hommikusöök söödud jagunesime kaheks grupiks ja seiklus võis alata. Kõigepealt sõitsime tõstukiga mäe otsa, mis oli juba iseenesest elamus. Kuna ilm oli jahe ja lisaks sadas veel lund(!), siis me seal kaua ei viibinud, vaid lippasime kohe kõrvalasuvasse teemajja, kus tass teed olemise paremaks tegi. Ja siis algas teekond mäest alla. Läbi alpiaasade. Kui esialgu tunduski jahe, siis ümbritsev looduse ilu pani kõik unustama ja kui veel päike paistma hakkas oli hinges vaid üks suur rõõm rändamisest. Alpiaasadel kasvavad nii kevad- kui suvetaimed koos- õitsesid nii rodod, kui asalead, lisaks karikakrad ja nõmmeliivatee.

Oma suures tuhinas ei märganudki me, et panime õigest teeotsast mööda, aga tänu sellele saime veel 4 km loodust nautida. Ja tore tähelepanek oli ka see, et kõik vastutulijad lehvitasid üksteisele k.a. lausvõõrad inimesed- see tegi südame soojaks. Kui lõpuks alla jõudsime oli jalgades korralik surin sees, aga üles vaadates saime aru, millega tegelikult olime hakkama saanud. See oli niivõrd eriline elamus, et tänaseni seisab kõik silmade ees, samuti nagu Erki hääl- lilli ei murra, oksi ei puutu ja kive taskusse ei korja, ega korjanudki. Aga see ei keelanud mind hotelli eest mõnd kivi tasku pistmast.

Jätnud Annikaga ja Saas Grundiga hüvasti viis meie tee Sioni, kus vanad lossivaremed ja nõmmeliivateest lillad künkad vastu kirendasid. Aga taas läks ilm vihmaseks js sõitsime Genfi järve kaldale. Seal oli Chilloni kindlus, mis omal ajal jäigi vallutamata- muidugi olid kindlusemüürid ka piisavalt paksud. Ja siis korraks väga uhkesse ja rikkasse linna Montreauxi- kus peamiselt miljonärid resideeruvad- meie ei hakanud seal isegi peatuma, aga mäletan, et mees ütles, et seal teisel pool järve on juba prantslaste maa ja sinna sõidame me varsti samuti- nii läkski.

Siis läks teekond läbi mägede ja korraks vilksatas kuulus Reichenbachi juga, kus Sherlock Holmes oma võitlust major Mortimeriga pidas ja arvatavasti hukkus, mis muidugi tõsi polnud, sest juba varsti peatusime Meiringeris ja seda linna oligi ta külastanud. Siiamaani istub Holmesi kuju linnaväljakul,piip hambus. Oli õnn isegi ta põlvel istuda ja end temaga pildistada, koos abikaasaga.

Ja üks viimaseid imelisi elamusi oli Are kuristik(Areschluht). Kõrgete kaljude vahel vahutamas kiirevooluline jõgi ja kallastel jalgteed- mida kõndida. Sealt väljudes, küll natuke märgade jalgadega, saime taas looduse ilu imetleda. Ja eesleid silitada, kes parajasti heinamaal sõid ning lootuses saada midagi suupärast, meie juurde tulid. Edasi sõitsime Luzerni, imetlesime kurba lõvi, vanaaegset silda ja tegime ka paadisõidu. Õnnestus ka käia kohalikus plaadipoes, kust unikaalne operetikogumik kaasa tuli. Kaunis oli sõita järvel- taustaks Pilatuse mägi ja loojuv päike. Ja siis hakkaski meie teekond tasapisi otsa saama- sest edasi läks juba sõit Lichtensteini -armas pisiriigike ja siis juba Saksamaale. Taas läbi Saksamaa ja siis Poolast läbi. Edasi Leedu, Läti ja lõpuks Eesti -10 päeva ja 10 riiki.

Oleme peale seda ka mitmeid reise teinud, aga ükski pole olnud nii imeline, kui meie hõbepulma reis. Reis täis rõõmu,vihma ja päikest- imelist loodust ja mägesid.

 

Aitäh Erki ja aitäh Tensi!

Anne Rebane